31. märts 2010
Sotsiaaldemokraatliku erakonna Viljandimaa piirkonna üldkogu valis teisipäeval oma esimeheks Randel Läntsi ning arutas poliitilist olukorda ja valmistumist riigikogu valimisteks.
Allikas: Sakala
30. märts 2010
Olen olnud poliitikas nüüd juba üle kümne aasta, viimased neli aastat riigi tasemel. Olen näinud ka poliitikategemise telgitaguseid.
Selge, et igal tegemisel on oma köögipool, millest teavad üksnes asjaosalised. Pahatihti on nii aga nii, et üldsuse eest ei jää varjatuks üksnes puhttehniline asjaajamine, vaid ka sisulised ja avatud arutelu nõudvad küsimused. Sellised juhud tekitavad küll spekulatsioone, kuid enamasti sumbuvad need kantseliitlikesse kommentaaridesse või üleolevatesse kõiketeadvatesse muietesse.
OTSUSTASIN eelmisel aastal kandideerida Viljandi volikogusse siirast soovist kodulinna heaks midagi ära teha. Enne kampaania algust kohtusin toonaste linnajuhtide ja maavanemaga, et ennast siinse olukorraga kurssi viia ning teada saada, millised on minu võimalused kodulinna arengus kaasa rääkida.
Kõik Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad poliitikud, ainult ühe erandiga, kõnelesid mulle sellest, kuidas valimisliidu Kodune Viljandi nimekirjas on nii- ja naasugused inimesed ning kuidas osaga neist on koostöö välistatud. Alati lisati ka, et kui sotsiaaldemokraadid oleksid ikka oma nime all välja tulnud, oleks nad kindlasti linnajuhtimisse kaasatud.
VALIMISKAMPAANIA algul polnud mul aimugi, et Viljandi poliitiline elu on nii korporatiivne, läbipõimunud ärihuvidega, räpane ja küüniline. Tõsi, olin mõndagi kuulnud, kuid keeldusin sisimas uskumast, et asi sedavõrd hull on.
Peagi hakkas meie nimekirjast inimesi välja pudema: kes hüppas üle teise nimekirja, kes ei soovinud üldse kandideerida. Ringlesid jutud, et Reformierakonda kuuluvad linna tipp-poliitikud olid nendega ükshaaval tõsiselt vestelnud, selgitades ühel või teisel pool kandideerimise plusse ja miinuseid ning tumedaid väljavaateid, juhul kui nad otsustavad nende soovitusi eirata.
Säärased jutud jäid küll mulle kõrvu, ent pidasin tähtsamaks valimiskampaaniale keskenduda.
ET VALIMISED võidab Reformierakond, sai selgeks juba nimekirjade avaldamise hetkel — selle erakonna nimekiri oli pikim ja suurima potentsiaaliga. Küsimus oli, kui palju hääli saavad ülejäänud ja milliseks kujuneb volikogu kohtade jaotus.
Tunnistan ausalt, et valimisõhtul olin ma löödud mees, hoolimata sellest et minu tulemus andis põhjust rõõmu tunda. Mul oli kahju linnast ja siinsest rahvast.
Algusest peale näitasid kõik märgid, et jätkab sama kooslus ja sellega käib kaasas nii võimu kui äri stagneerumine. Kusjuures viimati nimetatu puhul seisneb paradoks selles, et hoolimata parempoolsetest linnajuhtidest, pole linnas vabast konkurentsist juttugi.
Vaadake ainult, kellele kuuluvad mitmesuguseid arendus- ja parandustöid tegevad ettevõtted. Konkurentsi on aga tarvis just tarbijatele ehk linnakodanikele, et neile oleks tagatud parim kvaliteet parima hinnaga.
HEITES NÜÜD pilgu sellele poolaastale, mil linnavolikogu oma ülesandeid on täitnud, ning võrreldes tehtut koalitsiooni juhtiverakonna valimislubadustega, jääb vaid üle küsida: kas tegemist on ebakompetentsete juhtide või lihtsalt küüniliste valetajatega? Ma isegi tea, kumb nende kahest variandist hullem on. Selgitan oma avaldust.
Reformierakond rääkis oma kampaanias, kui tugevatel jalgadel seisab linnaeelarve. Ometi tehti kohe esimeste volikogu koosolekutega suuri kärpeid veel jooksva aasta kulutustes. Vastuolu kampaanias räägituga põhjendati sellega, et kolmanda kvartali majandusnäitajaid ei olnud käes ja raske oli öelda, milliseks olukord kujuneb.
Samas oli vabariigi valitsus juba enne drastiliselt kulusid vähendanud ja ülemaailmne majanduskriis oli kestnud peaaegu kaks aastat. Linna töötute arv oli kasvanud viimase kümne kuu jooksul kaks korda ja jõudnud vahetult enne valimisi 1000-ni. Ei pea olema Einstein, et mõista töötuse kasvu ja tulumaksulaekumise vähenemise seost. Eeldan, et seda tarkust jagati ka Leningradi parteikoolis.
LISAN VEEL tõiga, et Riigi Kinnisvara aktsiaseltsiga koostöös renoveeritud Jakobsoni ja maagümnaasium tuleb arvestada linna üldise võlakoormuse hulka, mis kahandab tunduvalt investeerimisvõimalusi tulevikus.
Koos eelmainitud koolidesse tehtud investeeringutega küünib Viljandi võlakoormus arvestuslikult 70 protsendini, soovituslik määr on aga 60 protsenti. Linnajuhid, selle asemel et tunnistada viga, süüdistavad keskvalitsust ja otsivad võimalust tasakaaluarvestuse kriteeriume muuta. Jõudu neile selleks!
Kodune Viljandi juhtis sellele asjaolule tähelepanu juba suvel, kuid keda huvitab marginaalse opositsiooni köhimine. Murelikuks teeb olukorra see, et lähiajal ei ole majandusliku olukorra paranemist märgata, pigem vastupidi. Paraku pole kuulnud ühtegi plaani, kuidas ettevõtlust edendada, selle kaudu töökohti luua ja töötust vähendada ning linnaeelarve uuesti jätkusuutlikuks saada.
REFORMIERAKOND kuulutas oma kampaaniamaterjalides, et pensionäride sõidusoodustused jäävad alles. Esimeste volikogu istungitega tehti aga korrad ümber ja pensionäride sõidusoodustused vähenesid märgatavalt.
Reformierakond lubas, et Viljandisse ei looda puhast gümnaasiumi ja jääb kehtima praegune koolivõrk. Veebruaris plahvatas aga pommuudis, et haridus- ja teadusministeeriumiga on kõik kokku lepitud ning koolivõrk tehakse ümber nii, et linna jääb üks gümnaasium.
Koolireformi kava juures on eriti hämmastav, et loodava riigigümnaasiumi rahastamise soovib haridusministeerium panna omavalitsuste õlule. Just sellise ettepaneku tegi ministeerium riigikogu kultuurikomisjoni istungil kõnealuse teema arutelul ja see on igati vastuolus riigigümnaasiumi ideega.
Jutt, et koolireform on olnud arutlusel ja ettevalmistamisel juba aastaid, kõlab kuidagi õõnsalt, arvestades, et vahepeal on kulutatud ligi 100 miljonit krooni maksumaksja raha eelmises lõigus mainitud gümnaasiumide renoveerimiseks.
KÜLL AGA ei ole jäetud kasutamata võimalust otseselt või kaudselt oma tegemisi toetada. Lööge vaid lahti 2010. aasta eelarve ning heitke pilk seltside ja ürituste rahastamisele. Kusjuures osa eraldisi on tehtud ettevõtmistele, mille tarvis oli esitatud taotlus kuid pärast tähtaega. Üks niisugune näide on Mulgi kross.
No võimulolekust peab ju mingit kasu kah olema!
MIS EDASI?
Järgmiste valimisteni on küll päris palju aega ning linnavalitsemise ausamaks ja läbipaistvamaks muutmise võimalust tuleb veel oodata. Kui aga midagi ei saa teha otse, tuleb seda korraldada ümber nurga.
Olen võtnud oma missiooniks linnavalitsuse hämaravõitu tehingutest ja ebakompetentsusest edaspidigi juttu teha, sest juba nõukaajal, ja seda peaksid rajoonikomitee taustaga linnajuhid teadma, käisid kahtluste kütkes inimesed ringi, käsi taskus rusikas. Teame, et ükskord peab tõde tõusma ja vale vajuma.
Allikas: Sakala
30. märts 2010
Hannes Rummu arvamusartikkel, mis käsitleb pangale võlgu jäänud inimeste probleeme ja võimalusi aidata neid valmiva võlakaitseseaduse raames.
Et liikuda üksikult üldisele, alustan seda lugu elust võetud näitega. Paar aastat tagasi võttis viiekümnendates aastates Tallinna naine pangast 850 000 krooni võlgu oma korteri remondiks. Nagu ta hiljem võlanõustajale tunnistas, ei teinud ta remonti ühegi krooni eest, vaid suunas majanduskasvu tippajal sama panga vahendusel kogu raha aktsiafondidesse.
Pika loo kurb tulemus on selline: naine kaotas aktsiaturul suure osa oma rahast ja elab täna töövõimetuspensioni eest sotsiaalkorteris. Kokkuleppel pangaga müüs ta oma korteri maha, kuid kinnisvarahindade järsu languse tõttu jäi üles 400 000 krooni suurune laenujääk. Pank tegi talle ettepaneku sõlmida võlguolevale summale uus laenuleping intressiga 6% + Euroribor. Kuna naisel poleks esimesest maksest alates võimalik seda tasuda, siis soovitas võlanõustaja tal lepingust loobuda ning valida pika võlaorjuse asemel üksikisiku pankrot.
Kes ja mil määral juhtunu eest vastutab? Vigu teinud naisele on varaliselt raskemat karistust kui kogu vara kaotamine ja suur võlakoorem raske välja mõelda. Riskantse laenu andnud ning seda sihipäratult kasutada lasknud pank sai osa rahast tagasi, omab väheväärtuslikku võlanõuet ning langes kahjumisse. Mille tulemusena pangatöötajad ei saa preemiat ning panga omanikud jäävad pärast rammustate dividendide aastaid omanikutuluta.
Õiglus on iga hindaja silmades, kuid minu meelest on sel ja tuhandetel teistel juhtudel Eestis laenuandja (NB! mitte ainult pankade) ja laenaja suhted tasakaalust väljas ning riik on jätnud need õigel ajal tasakaalustamata.
Eesti kui idamaa
Kahjuks on mõttevahetus võlakaitse seaduse ümber välja tulnud ühe julma seisukoha Eesti ühiskonnas. Vandeadvokaat Leon Glikmann väljendas seda hiljuti Postimehes (16. märtsil) petlikult kiretus juriidilises keeles nii: „… (laenu)tehingud tehti ilma sunnita, vabaturu tingimustes ja kahe otsustusvõimelise poole poolt, kellest üks omab panga raha eest ostetud eluaset.“ Anonüümsetel peldikuseintel väljendatakse sama mõtet umbes nii: „Ise olid loll, et laenu võtsid, vaata nüüd ise, kuidas oma eluga hakkama saad!“
Võlakaitseseaduse töörühma eksperdid on selle mõttelaadi puhul välja toonud põhimõtteliselt erineva suhtumise Lääne- ja Ida-Euroopas. Pikaajaliselt välja kujunenud omandisuhetega riikides lähtutakse arusaamast, et võlakoorma alla mattunud võlgnikud tõrjutakse ühiskonnast välja ning selle tulemusena ei ole ohus ainult nende, vaid kogu ühiskonna sotsiaalne turvalisus. Ida-Euroopas on seevastu tänini levinud ja seadustes kinnistatud seisukoht, et pankrot on isiklik läbikukkumine ja häbi, mis pole muu ühiskonna mure.
Sotsiaaldemokraatide ja õnneks veel mitme teise erakonna sõnul on viimane aeg sellist suhtumist ja seda taastootvat seadusandlust muuta. Kui riik vaatab rahumeeli pealt, kuidas masu tõttu pankrotistuvad ja satuvad üleöö vaesusesse tuhanded pered, siis läheb see meie riigile kallimaks maksma kui abivajajate toetamine.
Vastas kõige mõjukam lobbyrühm
Pank on 99,9% juhtudest targem ja tugevam pool kui laenu küsija, sest pangal on paremad teadmised nii kogu turust ning parem võime hinnata iga kliendi riske. Ka näiteks ravimitööstuses on enamus käsimüügiravimeid vajavaid patsiente täiesti otsustusvõimelised ja ostavad neid ilma sunnita. Ometi kehtivad kogu läänemaailmas väga tugevad piirangud ravimite müügile ja reklaamile, et kaitsta vähem kompetentseid kliente.
Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus ja USA-s anti buumi ajal liiga kergekäeliselt laene, see kuumutas üle kinnisvarasektori ning tekitas masu, mille tulemusel on hädas nii paljud laenuandjad kui laenuvõtjad. Kõikjal õpivad seadusandjad nendest vigadest, mida masu välja tõi, ning oleks imelik, kui Riigikogu käituks teisiti.
Kinnitan siinkohal, et ei sotsiaaldemokraadid ega Riigikogu võlakaitse seaduse töörühm advokaat Paul Varulist alustades ja siinkirjutajaga lõpetades ei riku õiguskindluse põhimõtteid, ei piira omandiõigust ega ettevõtlusvabadust. Võlakaitseseaduse suurimaks oponendiks on Eesti Pangaliit ehk meie kõige võimsam huvirühm, mis jälgib selle seaduse tegemist eriti noriva tähelepanuga. Mõjuka huvirühma tugev surve tähendab, et mistahes õiguslik vastuolu vaidlustatakse kindlasti õiguskantsleri juures või riigikohtus. Teistpidi tähendab tugev kontroll seadusandjatele õnneks seda, et loetletud põhiseaduslikud institutsioonid tagavad võlakaitseseaduse seadusele põhjaliku sõltumatu hinnangu.
Võlakaitseseaduse alles valmiva eelnõu puhul on avalikkusele paratamatult tutvustatud üksikuid detaile ning puudub tervikpilt. Seetõttu kirjeldan lühidalt seaduse toimimise loogikat.
See seadus annab üksikisikust laenajale õiguse pöörduda kohtu poole palvega oma võlgade ümberkujundamiseks. (Ettevõtjatel on see õigus saneerimisseadusega juba olemas.) Kui kohus peab võlgniku olukorda lootusetult halvaks, siis ei saa ta õigust oma võlgu ümber kujundada ning üheks lahenduseks olukorrast on üksikisiku pankrot. Seega ei tähenda uus seadus kindlasti, et võlgnik lihtsalt esitab kohtusse avalduse ja see kirjutab laenu korstnasse.
Teisel juhul aitab kohus kokku leppida võlgade ümberkujundamise ehk näiteks võla tähtaja pikendamise. Igal juhul peab kohus tasakaalustatult hindama mõlema poole huvisid ning kindlasti lähtuma üldpõhimõttest, et lepingu täitmine on kohustuslik.
Üks enim vaidlusi tekitanud koht uues seaduses on küsimus, kas kohus võib võla suurust teatud tingimustel ka vähendada. Isegi Pangaliit on juba möönnud, et mõnede laenukohustuste puhul on see võimalik.
Üksikisiku pankrot lihtsamaks
Loo alguses kirjeldatud naine valib ilmselt oma hädast välja tulekuks pankrotti mineku. Sõna pankrot on Eesti kultuuriruumis halvustava ja häbistava kõlaga, ent paljudel juhtudel on see võlgniku jaoks kõige mõistlikum viis oma olukorrast välja tulla.
Praegune üksikisiku pankroti kord on pikk ja piinarikas ning ei saavuta algselt loodetud eesmärke. Kui kohus tunnistab naise pankrotis olevaks, siis tuleb tal praeguse seaduse järgi läbida viie aasta pikkune kohustustest vabastamise menetlus. Viis aastat jääb talle kätte elamismiinimum ning võlausaldajatele peab ta ära maksma 75-85% kõigist oma sissetulekutest. Ja alles seejärel vabaneb ta võlakoormast.
Nii karmi seaduse tulemusena varjavad konkurentsivõimelisemad võlgnikud oma sissetulekuid ning võlausaldajad ei saa niikuinii oma raha tagasi, lisaks kaotab riik maksutulu. Päris vaesunud võlgnikelt, kes elavadki ainult töövõimetuspensionist, ei maksa võlausaldajatele niikuinii midagi tagasi.
Seetõttu pakkusid sotsiaaldemokraadid juba mullu välja mõtte, et pankrotiperioodi on vaja lühendada ning võlakaitseseaduse eelnõus on selleks ajaks esialgses versioonis kirjas kolm aastat. Ekspertide kinnitusel liigub kogu Lääne-Euroopa selles suunas, et võlgnike pikaajalise tavaelust väljas hoidmise asemel on ühiskonnale otstarbekam lasta neil pärast valusa rahalise õppetunni saamist kiiremini tavaellu naasta.
26. märts 2010
NO-teatri endisel direktoril, riigikogulasel Indrek Saarel on väga hea meel, et teatrirahvas otsustas välja tuua Eesti valitsust ja poliitikuid paljastava projekti, mis on huvi tekitanud juba ka Toompeal.
“Mul on väga hea meel, et NO99 sellise materjali juurde pöördus,” ütles sotsiaaldemokraatide aseesimees Indrek Saar “Terevisioonis”. “Et nad püüavad näidata seda, millised on tüüpilised poliitilised klišeed, kuidas kasutatakse neid valimiskampaanias ja kuidas püütakse massidega manipleerida.”
“Ma arvan, et see on väga tervendav kogu ühiskonnale ja kindlasti poliitikutele ja parteidele ennekõike,” ütles Saar. “Ma loodan, et neid saadab väga suur edu ja see diskussioon ühiskonnas jätkub ka pärast 7. mail planeeritud esietendust.”
Riigikogu liikmena ei tekita NO-teatri ettevõtmine temas mingisugust meelehärmi, et näidatakse poliitika telgitaguseid. “Jummel tänatud, et keegi selle diskussiooni üles võtab ” rõõmustas Saar. “Teatril on võimalus seda näidata. Kui mina läheksin ise Toompeal istudes seda tegema, siis peetakse seda kindlasti konkurentide laimuks.”
“See on äärmiselt huvitav, kuidas mitmed kolleegid on mulle viimasel ajal n-ö külje alla ujunud, et “kuule sina tead neist teatriasjadest, et mis see ikka on, mis seal ikka tehakse”.
Näha on, et nad on vähemalt esialgselt suutnud üles tõsta diskussiooni, rõõmustas Saar. “Ma loodan, et see jätkub ja et me õpime sellest palju.”
“Ma loodan, et see tekitab diskussiooni mitte üksnes neid 6500 iniemses, kes 7. mail suurhalli mahub, vaid tekitab ühiskonnas ka laiema diskussiooni ja poliitikud ei julge enam nii populistlikult ja läbinähtavalt püüda inimestega manipuleerida.”
Allikas: Delfi
26. märts 2010
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimehe Indrek Saare sõnul tähendas tema kandideerimine Riigikogu esimeheks opositsiooni signaali Ene Ergmale, et ta võiks olla kogu Riigikogu, mitte ainult koalitsiooni esimees.
“Meie selge sõnum oli see, et Riigikogu spiiker peaks otsima rohkem konsensust, kui ta seniajani teinud on, eriti ühiskonna jaoks teravates ja olulistes küsimustes. Arenenud riigid kasutavad seda tava väga tihti. Meil juhtub haruharva, kui seda otsitakse. Mida raskem on aeg, seda rohkem võiks seda konsensust olla,” rääkis Saar ETV saates “Terevisioon”.
Saar toonitas, et mida väiksem on lõhe koalitsiooni ja opositsiooni vahel, seda väiksem on see ka poliitikute ja valijate vahel. Tema sõnul tuleks Riigikogus, nii nagu igal pool, inimestega rohkem rääkida.
“Küllap tajub Riigikogu esimees oma igapäevatööst tulenevalt üsna hästi, mis on probleemsed kohad, kus saadakse kokkuleppele ja kus mitte. Seda näitavad juba komisjonide arutelud. Ja Riigikogu esimehel on võimalik alustada erinevate osapooltega piisavalt varakult läbirääkimisi ja püüd leida kompromisse,” ütles SDE aseesimees.
Pensioniea tõstmise eelnõu arutamisel opositsiooni poolt kasutatud venitamistaktika kohta ütles Saar, et kõige parem oleks, kui sellist obstruktsiooni ei tuleks kasutada, kuid see eeldaks jällegi konsensuse otsimist. Eelnõu sai Saare sõnul kaks nädalat arutamisaega juurde ning ta loodab, et selleks kutsutakse uuesti kokku sotsiaalkomisjon ning kaasatakse sihtrühmad.
“Meie selge sõnum on kogu aeg olnud, et kui me elame XXI sajandil, siis võiksime ka pensionisüsteemi vaadata kaasaegsete mõttemallide järgi, mitte lihtsalt mehhaaniliselt tõsta vanust, tundes, et meil hakkab nüüd tööjõuressursse nappima,” ütles Saar. Ta ei eitanud, et vanusepiiri nihutamisest tuleb rääkida, kuid pidas vajalikuks pensionilemineku iga paindlikumaks muuta, eripensionide süsteem üle vaadata ning luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem, mida Eestis praegu ei ole.
Allikas: ERR Uudised
25. märts 2010
Täna Rahvaliidu juhi Karel Rüütliga kohtunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jüri Pihli kinnitusel erakondade ühinemist ei arutatud, piirduti vaid koostöövõimaluste vaagimisega.
Härra Pihl, mida te Karel Rüütliga arutasite?
Eesti poliitilist olukorda loomulikult.
Milline Eesti poliitiline olukord on teie hinnangul?
Mõtleme koos, kuidas viia Eesti elu edasi. Kuidas Rahvaliidu poliitika saaks edasi viidud ja kuidas sotsiaaldemokraatide mõju, mis on küll kasvav, tugevdada. Ma arvan, et selliste alternatiivide otsimine praegusele koalitsioonile on kasulik.
Teil on kindlasti tekkinud pooleteise tunni jooksul mõningaid mõtteid?
Jätaks need veel enda teada. Mõtleme, kuidas suurendada sünergiat.
Kas sünergia suurendamisel on üks võimalus ka erakondade ühinemine?
Seda me ei ole rääkinud. Räägime, kuidas koostööd teha ja vaadata alternatiive. Niikaugele me jõudnud ei ole ja täna õhtul kindlasti ka ei jõua.
On plaanis ka edasisi kohtumisi?
Me oleme varemgi kohtunud härra Rüütliga ja kohtume kindlasti ka tulevikus. Erakondade esimehed ikka kohtuvad aeg-ajalt.
Tooge siiski mõni näide sünergia ja ühiste huvide parema kaitsmise osas?
Sotsiaaldemokraadid on olnud tugevamad linnades ja meie maakonnaorganisatsioonid ei ole mitte igalpool nii tugevad kui Rahvaliidul. Võib-olla ka meie vaatenurgad regionaalpoliitikale ei ole olnud väga jõulised. Seda saaksime koos edasi viia.
Allikas: Delfi
25. märts 2010
Sotsiaaldemokraatide esimees Jüri Pihl ja tema Rahvaliidu ametivend Karel Rüütli kinnitasid pärast tänast kohtumist, et muuhulgas oli jutuks ka koostöö kahe erakonna vahel, kuid kumbki ei kinnitanud ega välistanud ühinemist.
Pihli ja Rüütli sõnul rääkisid nad Eesti poliitika hetkeolukorrast ja tulevikust ning kaalusid võimalusi, kuidas pakkuda tänasele võimule alternatiivi. Sellega seoses otsivad erakonnajuhid ka võimalusi, kuidas koostööd tehes valimistel edukamad olla.
«Ühinemisest me ei rääkinud, küll aga arutasime, kuidas teha koostööd nii, et mõlema valijate huvid oleksid esindatud. Ma leian, et nii sotside kui ka Rahvaliidu poliitika elluviimine on tänases Eestis vajalik ja me otsime võimalusi, kuidas saaksime üksteist täiendada,» rääkis Pihl.
Rüütli sõnul on opositsiooni koostöö juba praegu näiteks riigikogu tasandil hästi käima läinud ja seda näitab ka Indrek Saare kandideerimine riigikogu spiikriks ja Jüri Ratase kandideerimine asespiikriks.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Indrek Saar avaldas TV3 saates «Värske Ekspress» lootust, et Rahvaliit ja sotsid on ühinemas. «Ma väga loodan, et kui otsustamise hetk on käes, siis suurem osa neist [Rahvaliidust - toim.] teeb selle valiku meie kasuks,» märkis ta. «Sellisel kujul oleks neil raske pääseda riigikokku. Ma usun, et nad peavad selle enne suve ära otsustama.»
Allikas: Postimees
25. märts 2010
Märts on Eesti ajaloos olnud väga traagiline kuu. Rahva hinge on jätnud valusa jälje nii 1944. aasta märtsipommitamine, mis tabas Tallinna ja Narvat, kui ka märtsiküüditamine, mis laastas kogu Eestit.
Nagu tänavu, oli ka 1949. aasta talv väga lumerohke. Märtsi lõpus
ootasid inimesed pikisilmi kevade saabumist. Täna, 61 aastat tagasi
purustati aga jõhkralt tuhandete perede elu. Varahommikune koputus
uksele tähendas senise elu lõppu, paljudele ka elu lõppu.
Okupatsioonivõimud sundisid relvadega ähvardades inimesi oma kodudest
lahkuma, nad aeti loomavagunitesse ja küüditati eriasumisele, kus
neid ootas sunnitöö ja nälg.
25. märtsist kuni 29. märtsi viidi vägivaldselt Eestist Siberisse üle
20 000 inimese, halastamata sülelastele ja raukadele. Kolmveerand
küüditatusest olid naised ja lapsed. Tegu oli sovetivõimu üha
ulatuslikuma repressiooniga Eesti elanikkonna vastu.
Küüditamist on nimetatud Stalini välksõjaks Baltimaade rahvaste vastu.
Eesmärgiks oli siinsed rahvad põlvili suruda, hävitada talupidamine
kui elulaad ja maainimesed kolhoosidesse sundida. See ka ajutiselt õnnestus.
Seisame täna siin ja mälestame küüditatuid, süütud ohvreid, kellest
paljud puhkavad Siberi mullas. See koletu inimsusevastane kuritöö,
meie rahva kannatused ja valu ei tohi kunagi ununeda.
Head Tallinna ja Eesti elanikud, õppigem oma ajaloost ja olgem tugevad.
Kuid kandkem põlvest põlve edasi mälestust hukkunutest! Langetame leinas pea!
23. märts 2010
Riiki eelmisel kümnendil hirmu all hoidnud mafioosod pole kuhugi kadunud, kuid enamik neist on ümber sündinud ausateks ärimeesteks, kinnitab kriminaalpolitsei juhist poliitikuks saanud Andres Anvelt (SDE). See aga ei tähenda, et maffiaga oleks Eestis igaveseks lõpp.
Riiki eelmisel kümnendil hirmu all hoidnud mafioosod pole kuhugi kadunud, kuid enamik neist on ümber sündinud ausateks ärimeesteks, kinnitab kriminaalpolitsei juhist poliitikuks saanud Andres Anvelt (SDE). See aga ei tähenda, et maffiaga oleks Eestis igaveseks lõpp.
Aastaid kriminaalpolitseis töötanud Andres Anvelt pani küll sealse ameti maha ja hakkas SDE liikmena hoopis poliitikuks, vihtudes lisaks kirjutada filmistsenaariume ja raamatut, kuid sellegipoolest on tal küllaga aimu, mis praegu meie kuritegelikus ilmas sünnib.
Need lõputud hirmulood linnuvabriku, Kemerovo ja jumal teab mis grupeeringutest veel…
«Eestlaste allmaailm tegutses siis ja tegutseb praegugi – täna ühes pundis, homme teises. Kus parasjagu kasulikum on. Aga praegu on kõik rahulikumaks jäänud. Viimane veretöö oli aastal 2005, mil notiti maha Kalev Kurg. Pärast seda on verevalamine pidama jäänud.
Kõikide Vene linnade niinimetatud grupeeringud koosnesid suures osas külalisesinejatest. Tulid mingid siilipead, tegid oma töö ja kadusid. Oli muidugi ka kohalikke selle. Selliste puntide ehk organiseeritud kuritegevuse tekkimine ei saanud minu arvates algust Gorbatšovi kooperatiividest, vaid on siin alati olnud. Nagu igas defitsiidiühiskonnas.
Linnuvabriku ehk Saha-Loo seltskond oli rohkem eestlaste oma – rikkast rajoonist pärit punt, kel raha maitse varakult suus. Rahva seas on vähem teadmata, et oli veel ka Merivälja punt – teise rikka asumi oma. Seal läks noorem põlvkond raha järele vaid pisut teiste meetoditega kui nende rikastes kolhoosides elanud vanemad…
Korraliku katalüsaatori verevalamisele andis metallindus olukorras, kus Venemaa hakkas end paljaks müüma. See oli võimas argument ka vastastikku jõu näitamiseks. Ega kaugel pole rekordiline 1994. aastagi, kui iga päev tõi juurde ühe maffialaiba. 365 laipa – see oli Eesti kohta midagi enneolematut! Need olid aga vaid avastatud mõrvad. Teadmata kadunuid ei jõutud kokku lugedagi…»
Kas Eesti allilma juhivad siiani samad mehed, kes toonagi?
«Möödunud kümnendil mustas tipus olnud mehed pole kuhugi kadunud. Küll aga muutnud põhjalikult profiili ja end võimalikult legaliseerinud. Läbi ärimeeste, kes on neid ümbritsenud ja kelle probleeme nad on lahendanud. Ja kellele toore jõu kasutamine või lihtsalt hirmutamine on andnud erilise konkurentsieelise.
Ent on ka teisi endisi allilma väga tunnustatud tegelasi, kes on leidnud sootuks turvalisema niši, kus on võimalik ellu jääda. Majandustõus on andnud neile võimaluse turvaliselt tsiviilellu minna.
Väga jõuliselt esines siin näiteks Kolja Zalatoi. KGB kõrgema kooli endine kursant, kes hoiab väga madalat profiili ja kellest enam keegi midagi ei kuule. Firmasid ta ei juhi, nagu alati, seob teda endiste aegade hiilgusega vaid uhke mersu.
Kuhugi pole kadunud ka krimirubriikide ammune veteran, poksitreener Boriss Malinovski, kes ajab Narvas vaikselt oma äri, põikab vahel ka Venemaale ja hoiab pea õlgade vahel. Vähemalt väliselt.
Hoopis kõrge kaarega esineb aga kunagine Karl Lemani poksiklubi president Jevgeni Kolesnikov. Mitte siin, kus teda jääb meenutama SadaMarketi omanikering, vaid Moskvas, kus ta tegeleb seaduslike miljardiprojektidega – kaubanduskettide ja ööklubide omanikuna. Sama käib kunagise Permi grupeeringu ühe ninamehe Vladimir Šapovalovi (Šipa) kohta, kes oma autos ainult tänu üleloomulikule õnnele õhkulaskmisest pääses. Nüüd liisib ta Murmanskis ja Kamtšatkal kalalaevu. Ecolandi hotelli omamine ei jäänud talle ainsaks kullaauguks.
Need mehed ei pruugi kindlasti oma hinge pärast väriseda, sest praegune põlvkond ei kipugi enam nende võimu ja raha järele.
Pikaks ajaks jääb aga kindlasti painama politseitulistamine Mäo ristmikul, mille kõrvaltegelased hakkavad juba vanglast välja saama – 15 aastat on ju kuriteost möödas. Peasüüdlane Mitrohhin pääseb aga arvatavasti hoopis karistuseta, sest ta jõudis Venemaale ja sealt ei kaeva teda ühegi võlusõnaga välja. Meie võime ju teadagi, kus ta on, aga venelased kehitavad vaid õlgu.»
Kas nüüd on siis meil maffiaga kõik, või peab Jumal Eestit veel millegi eest hoidma?
«Et siia ei jõuaks mure, mis on väga suureks läinud nii Rootsis kui ka Soomes. Need on endised jugod, eriti Kosovo albaanlased. Täiesti teistsuguse kriminaalse kultuuriga inimesed, kes hoiavad põhjamaalasi pinges ennenägematu julmusega, mida on sünnitanud aastakümnepikkused sõjad. Eriti paistavad nad silma piirkondades, kus on palju põgenikke või asüülitaotlejaid. Kõige tavalisem on inimese psüühiline terroriseerimine sinnamaani, et ta ei saa enam rahulikult elada ja on sunnitud albaanlastelt katust paluma. Kahjuks on märke, et need rühmitused on liikumas ka siiapoole. Meiegi oleme juba näinud Eestis mõttetult julma vägivalda. Kas need on juba märgid, ei tea.»
Millal püütakse kinni kurikamõrvar?
«Kahjuks on asi läinud sinnamaani, et minu arvates ei saa mööda erilise küünilisuseta – tuleb oodata kuriteo kordumist… Aga ehk saab siiski ilma selleta.»
Allikas: Delfi
22. märts 2010
Sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Riigikogu hädasti uut esimeest ja tasakaalukamat juhtimist, sest Ene Ergma on Riigikogu Eesti avalikkusega suheldes nigelalt esindanud ning ajanud oma töös lubamatut parteipoliitilist joont.
„Me ei saa kuidagi toetada Ene Ergma jätkamist. Riigikogu esimees peab olema Riigikogu esimees ja mitte oma erakonna hääletoru, kuid kahjuks käitub Ene Ergma sageli Isamaa ja Res Publica Liidu peakontorist saadud juhtnööride järgi,” selgitas Nestor. „Teiseks spiikri vahetamise põhjuseks on asjaolu, et Ergma on kriisihetkedel ajakirjanduse õigustatud küsimuste eest peitu pugenud ning pole suutnud Riigikogu rolli ja käitumist avalikkusele selgitada.”
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Indrek Saar (37) kuulub Riigikokku alates 2007. aastast. Tänavu valiti ta Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kodukorrakomitee aseesimeheks. Enne Riigikogus tööle asumist juhtis Saar aseesimehena Rakvere linnavolikogu. Saar on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli ning on töötanud aastatel Rakvere teatri ning Teatri NO-99 direktorina, Eesti Teatrijuhtide Liidu juhatuse liikmena ning Eesti Etendusasutuse Liidu nõukogu esimehena.