Nestor: kodanikupalk ei oleks euroopalik toetussüsteem
30. november 2010
Riigikogu liige Eiki Nestor (SDE) ei pea heaks Vahur Lahtvee ideed kõigile kodanikele ühetaolisest kodanikupalgast, sest sihitud toetustest on rohkem kasu ja kodanikupalgast enim võitvad inimesed maksaksid selle kõige rohkem kinni.
Riigikogu liige Vahur Lahtvee kirjutas Päevalehes arvamusloo, milles pakub, et Eestis võiks vaesuse vähendamiseks olla osade sotsiaal- ja toimetulekutoetuste asemel kõigile rahvastikuregistrisse kantutele kodanikupalk summas 1259 krooni. Kulude katteallikateks pakkus ta loodusvarakasutuse tasude tõstmist.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni esimees Eiki Nestor ütles Päevalehele Lahtvee ideed kommenteerides, et riigikogu kolleeg teeb kaks viga – esiteks ei tohi kellegi aitamisel vahet teha nende kodakondsuse alusel. „Oleme Euroopa Liidu riik, kus tavaks mitte teha vahet kodanike ja mittekodanike vahel kui räägime abistamisest. Eesti riik sellist vahet ka ei tee. Kodakondsusest sõltumata on kõik kaasatud sotsiaalkaitsesüsteemi. Siin vahe tegemine ei ole Euroopas kombeks,” sõnas Nestor.
Teiseks ei on väär kodanikupalgale katteallikaid otsida loodusvarakasutuse tasude tõstmisest, kuna see tõstaks paratamatult ka muid hindu. „Jagame elanikud kahte – need kes kogu tulu ära tarbivad ja need, kes teenivad rohkem kui kulutada jõuavad. Protsentuaalselt hakkavad esimesed maksma rohkem ehk tuleb välja, et need kes kodanikupalgast kõige rohkem võidavad, need ka maksavad selle kõige rohkem kinni,” selgitas Nestor. Küll aga leidis ta, et laiemas plaanis keskkonnatasudest tulevat tulu sotsiaalvaldkonnas kasutada on õige.
Lahtvee kriitikat, et praegune sotsiaal- ja toimetulekutoetuste süsteem on administratiivselt keerukas, liiga bürokraatlik ja riigile koormav, ei pea Nestor päris õigeks. „Sihitud toetuste süsteemil on oma eelised. Kui tahta midagi poliitikaga muuta, pöörata mingile grupile rohkem tähelepanu, siis saab just sellesse valdkonda raha juurde suunata. Kodanikupalga puhul tuleks tõsta üldist taset,” põhjendas ta.
„Meil paljud sotsiaalkaitsesüsteemid on nii tehtud, et paigas on alammäär ja toetus on mingi kordne sellest. Lastetoetus on 150 krooni, mida ei saa aga keegi, sest toetust makstakse kahekordses määras. Puuetega inimestel töötab süsteem samamoodi,” jätkas Nestor. „Isegi selles süsteemis on toetusi keeruline tõsta. Kui nüüd kodanikupalgale minna, muutub see veel keerulisemaks. Inimese jaoks oleks võit mikroskoopiline, riigi kuludes aga suur summa.”
Allikas: Eesti Päevaleht
Öökonverents 3.12 Tallinnas!
29. november 2010
“Kas Eesti mõte hangub?” küsivad sotsiaaldemokraadid ja nende külalised reedel 3. detsembril kl 21-24.00 toimuval öökonverentsil ööklubis Prive (Harju tn 6, Tallinn).
NB! Konverentsi live-streami saab jälgida http://www.facebook.com/sotsdem
Kas kujutab keegi ette, et Apple’i või Nokia juht teatab aktsionäridele, et meil läheb väga hästi ja me ei plaani muutusi! Sama on ka riikidega,” kirjutas äsja Sirbis Indrek Neivelt, üks öökonverentsi esineja.
Miks Eestit ähvardab mõtte kinnijooksmine ehk uus stagnatsion ja kuidas seda vältida? Sel teemal arutlevad teiega:
Sven Mikser „Kas Eesti mõte hangub?“
Indrek Neivelt „Majanduse arenguks on vaja muuta dogmasid“
Ülle Madise „Riigimasina seiskumisest“
Märt Väljataga „Kas liigume läänega sünkroonis?
Anders Härm “Kultuur ja neoliberaalne retoorika”
Airi-Alina Allaste „Uus-kogukondlus ja klikistumine“
Hans H Luik „Võimuvertikaali kehtestamine Eesti Vabariigis“
Öökonverentsi juhib Indrek Saar.
Konverentsi lõppedes keerutab tantsuks plaate DJ Eiki Nestor.
Kuna kohtade arv on piiratud, siis palun teate osalemisest kindlasti hiljemalt 1. detsembriks e-posti aadressile kantselei@sotsdem.ee.
Lisainfo: Piret Hartman. Tel: 53405002.
Indrek Saar: 300 krooniga ei osta maja, 30000 krooniga ei võida valimisi
29. november 2010
Läinud aasta oktoobris tõid ajakirjanikud avalikkuse ette ilmselge juhtumi valimiskulude deklareerimata jätmisest. Toona keris skandaal reformierakondlaste Jaanus Rahumägi ja Robert Antropovi 2007. aasta valimiskampaania ja selle rahastamise ümber.
Ka teisi näiteid erakondade või siis poliitikutega seotud kahtlaste rahastamisskeemide kohta leiab viimastest aastatest küllaga.
Lisaks käivad eranditult kõigi valimistega kaasas spekulatsioonid, et erakondade tegelikud kampaaniakulud on oluliselt või isegi kordades suuremad ametlikult deklareeritud summadest. Üsna laialt on levinud arvamus, et erakonnad varjavad oma valimiskulutusi ja rahaallikaid. „Musta“ raha kasutamise kahtlused koos massiivsete reklaamikampaaniatega, mille käigus põletatakse arutult kümneid miljoneid kroone, tekitavad inimestes vastuseisu nii poliitika kui poliitikute vastu.
Eesti ühiskond peab muutuma avatumaks ja läbipaistvamaks. Seni kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et inimeste usaldus erakondade ja riigikogu vastu tõuseks. Tunnistan, et erakondade rahaasjadele usaldusväärse kontrollija leidmine on olnud poliitikutele ülimalt keerukas probleem — seda teemat on veeretatud kui kuuma kartulit käest kätte. Ka ütlesid mitmed loodavasse järelvalvekomisjoni kutsutud pädevate institutsioonide esindajad sellele pakkumisele ühemõttelise ei.
Sotsiaaldemokraadid on olnud kogu aeg seisukohal, et selgust erakondade rahaasjadesse suudavad tuua vaid sõltumatud eksperdid, kelle kaasamine on just seaduseandja ülesanne. Just seepärast algatasime riigikogus otsuse eelnõu, mille eesmärgiks on tellida erakondade valimiskuludele sõltumatu hinnang.
Iga kodu ostmiseks laenu võtnud inimene teab, et pank tahab enne laenu andmist kinnisvara hindamisakti ehk teavet, kui palju korter või maja tegelikult väärt on. Kui avaliku elu tegelane ostab 100000 krooni eest mitmemiljonilise lukskorteri, siis saavad kõik aru, et tegu on kahtlase tehinguga ja puudujääv osa tasutakse muude teenetega. Reklaamikampaania maksumuse hindamiseks pole aga enamikul meist ei pädevust ega kogemust.
Piltlikult öeldes on sotsiaaldemokraatide eesmärgiks tellida sarnane nn hindamisakt, mis siis ütleb kui palju ühe või teise erakonna kampaania ka tegelikult maksma läks. Erapooletu audiitorhinnang oleks riigikogu erikomisjonile suureks toeks parteide rahaasjade kontrollimisel.
Sõltumatud eksperdid peaksid jälgima kogu valimiskampaaniat, nemad on suutelised hindama telereklaamide mahtu ja mõõtma ajalehtedes valimisreklaami pindu. Hindajate hulgas võiksid olla oma ala asjatundjad: reklaami-, üritusturunduse- ja meediaeksperdid ning audiitorid.
Audiitorite hinnangut valimiskulude suurusele tuleb seejärel võrrelda erakondade endi esitatud valimiskulude aruannetega. Sõltumatu hinnang ei asendaks komisjoni tööd, vaid hoopis aitaks komisjonil oma tööd ka tegelikult teha. Seni pole komisjonil ei võrdlusmaterjali ega ka võimalusi ja õigusi kulutustega sügavuti tegeleda, sest erakonnad panevad kirja vaid kampaanias kulunud summad. Asjal oleks kahtlemata ka ennetav mõju — osa rahastamisvigureid jääb siis tegemata.
Sõltumatu kontroll oleks ühtlasi üks hoob, mis aitaks taastada rahva usaldust erakondade vastu. Kui eksperthinnang ütleb, et deklareeritud ja tegelikud valimiskulud on vastavuses, usub seda ka avalikkus. Valimiskampaania rahastamine mitte ainult ei pea olema läbipaistev, vaid ta peab ka tunduma läbipaistev.
Ja kindlasti peaksid sõltumatu hinnangu saama juba need kulutused, mida erakonnad teevad õige pea algavas riigikogu valimiste kampaanias. Meie ettepaneku kritiseerijad on öelnud, et riigikogus läinud nädalal seadustatud järelevalvekomisjon lahendab ära kõik probleemid. Tegelikult ei lahenda.
Tuletan meelde, et ühe esimesena järelevalvekomisjoni kutsutud audiitorkogu keeldus põhjusel, et nad ei pea komisjoni sõltumatuks. Jäme ots selles komisjonis on ju jätkuvalt erakondade esindajate ehk siis kontrollitavate endi käes. Ka avalikkus ootab selget signaali, et erakondade rahaasjadel hoitaks tõepoolest sõltumatult silma peal.
Teise vastuväitena on kõlanud, et ekspertide palkamine on riigile liiga kulukas. Demokraatia ongi kulukas, kui me tahame, et ta ka tõhusalt toimiks. Demokraatia püsimise nimel tuleb igapäevaselt pingutusi ja kulutusi teha, sest ikka leidub neid, kes tahaksid endale kasvõi mõne seaduse osta. See läheb ühiskonnale kokkuvõttes palju kallimaks.
Inimesed peavad saama hinnata, kas mõne erakonna kampaania oli edukas tänu nutikusele või hoopis hämaratele tehingutele. Seadusandja ülesanne on tagada, et sobitegijad ei saaks ausate erakondade ees ebavõrdset eelist. Kui esimene sõltumatu eksperthinnang kampaaniale on antud, siis on lihtsam minna edasi ka diskussiooniga valimiskulutustele lae seadmisest. Senini on Reformierakond ja Keskerakond valimiskulude piiramise ettepaneku alati tagasi lükanud.
Allikas: Delfi
Anvelt: Eesti dekriminaliseeris narkootikumid!
29. november 2010
Ja seda mitte täna ja enne valimisi, vaid juba aastaid tagasi ja varjatult, nii sisuliselt kui vormiliselt. Ehk teisisõnu – kes ei ole veel tähele pannud, narkootikumide tarvitamine ei ole Eestis kriminaalkuritegu.
Sisuliselt on Eesti teinud seda, mida rääkis oma riigi kohta uhkusega Euroopa Liidu narkoseirekeskuse nõukogu esimees ja Portugali riiklik narkokoordinaator João Goulão. Nagu Portugalis, karistatakse ka Eestis narkootikumide omamist administratiivsüüteona ehk meie mõistes väärteona.
Sisuliselt on asi aga veel rohkem dekriminaliseeritud, kui seda lubab seadus. Väikeste koguste omamise eest karistatakse isegi väärteo korras igal aastal eelmisega võrreldes ligi kolmandiku vähem, kuigi, nagu möönab Tallinna Laste Turvakeskusse juht Erki Korp, satuvad noored narkomaanid hoopis üha enam selle keskuse huviorbiiti.
Illegaalse, kuid samas strateegilise majandusharu ehk narkootikumide käitlemise dekriminaliseerimine toimub Eestis ilma mingisuguse koordineeritud poliitikata. Nagu ikka, uriseb iga lõvi meie riigivapil omaette.
Riigi justiitslõvi tahab oma arust parimat ehk represseeritud elanikkonna osatähtsuse vähendamist ja dekriminaliseerib selleks narkomaania kui kuriteo. Täitevõimu lõvi politsei teeb aga lisaks justiitslõvile tiigrihüppe ja tajudes mõttetut raiskamist kallite narkoväärtegude menetlemisel, ajab „kripkotikeste“ omanike suhtes silma nii-öelda pilukile. Kalli narkoekspertiisi määramisel ei ole ju vahet, kas tegu grammi või tonniga, mistõttu on võitlus tähtsusetute tuuleveskitega suurte narkolastide konfiskeerimise kõrval mõttetu kulutamine.
Kolmas asjaline ehk sotsiaallõvi oma liigikaaslastega ühte jalga joosta aga ei jõua. Kui narkomaania on haigus, siis peab ju teda ravima, kuid kuidas sa ravid, kui enamus patsiente seda ei taha. Endised koostööpartnerid (lõvid) on enda jaoks probleemi lahendanud, andes kolmandale lõvile tundmatu arvu patsiente lihtsalt üle. Uuringud näitavad jätkuvalt aga tarvitamise kasvu ja seda eriti noorte hulgas.
Samuti hiilib tõusule lihtne varavastane tänavakuritegevus, mis on iseloomulik just keskpärasele narkotarbijale. Kirsiks tordil on kümned narkosõltlastest vabakutselised prostituudid ennast Tallinnas pakkumiseks üles rivistanud lausa Sõle politseimaja külje alla. Sellist liberaalsuse paraadi ei näe juba isegi Amsterdamis mitte.
Narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimine ilma ametkondadevahelise koordineeritud narkopoliitikata on toonud kaasa narkomaanide arvu jätkuva, kuid nüüd juba kontrollimatu kasvu. Samuti võiks ju möödaminnes ka osa uusi narkootikume „legaliseerida“, jättes nad lihtlabaselt psühhotroopsete ainete nimekirjast vaikselt välja. Statistika näitaks ka siis paranemise teed. Kuid milleni selline tegevus(etus) võib viia? Ehk sama tulemuseni, nagu alkoholilaadse „Troinoi“ müük odekolonni pähe. Alguses anarhia, siis organiseeritud kuritegevus ja lõpuks lasud Kauge tänaval Männikul.
Narkootikumid on kogu maailmas ammu muutunud laialt levinud ja suure käibega strateegiliseks majandusharuks. Mõnes regioonis domineerib tootmine, mõnes edasimüük või transiit, enamuses aga tarbimine. Rahvusvaheline seisukoht selle majandusharu suhtes on hädavajalik. Täna on selleks ÜRO narkootikumide legaliseerimist keelav konventsioon.
Kusjuures niikaua kui see majandusharu on illegaalne, toodab see lisaks ka veel rahapesu, korruptsiooni ja terve rea muud varjatud kuritegevust, mis kokkuvõttes kahmavad ka Eesti puhul üpris suure osa SKT-st… Seetõttu vajab riik alkoholipoliitika kõrval ka reaalselt toimivat narkopoliitikat.
Ma ei hakkaks lahkama, kumb on ohtlikum, kas alkohol või narkootikum. Selge on see, et nad mõlemad on strateegiline kaup nii riigi rahanduse, rahva tervise kui ka rahvuse jätkusuutlikkuse seisukohalt. Küsimus on pigem selles, millised meetmed seda paremini reguleerida suudavad. Täielik keelustamine loob parimad tingimused organiseeritud kuritegevuse arenguks, sest iga laiutav varimajandusharu on selle parimaks kasvulavaks. Selle reguleerimine riigi poolt takerdub aga eetika ja moraali piirdeaeda, mille ületamist poliitikud oma karjääri edendamisel võimatuks peavad.
Kui alkoholipoliitika on väga selge – tootmine rangelt litsentseeritud, müük ja kauba reklaam piiratud vanuse, koha, aja ja paljude teiste tingimustega, siis narkotemaatika puhul proovitakse pea liiva alla peita ja seda isegi teades, et liiva asemel on betoon.
Eesti vajab selgelt ja tõhusat narkopoliitikat, olenemata selle suunast.
Kui me oleme võtnud ette narkootikumide tarvitamise dekriminaliseerimisele, nagu see täna ka tundub, siis ei maksa seda poliitilise vastutuse hirmus varjata, vaid pigem mõelda ka järgmistele sammudele.
Nii on seda teinud Holland, kus muide erinevalt levinud väärarvamusest narkootikumid legaliseeritud ei ole. Seal lihtsalt ei karistata nende (kergemate) omamise eest ja pigistatakse silm kinni nende „käsitööndusliku“ kasvatamise ja levitamise suhtes. Teisisõnu on omamise ja tarvitamise kõrval dekrikminaliseeritud ka piiratud jaemüük. Sarnaselt muide paljude Euroopa riikide alkoholipoliitikaga, kus on lubatud ka „kohaliku puskari“ piiratud ajamine.
Sellisel juhul on läbipaistvam ka see, kuidas narkootikumid jõuavad tarbijateni ning kui suur on nõudlus ehk kui palju reaalselt tarvitatakse. Suurem on ka võimalus suunata sotsiaalse narkopoliitika käigus inimest pahest vabanemisele, nii nagu meie riik seda täna juba alkoholi osas püüab teha. Ühesõnaga, vähemalt sa tead, kes ta on ja kust ta saab.
Kui poliitika on aga vastupidine ehk keelav, siis peab olema kriminaliseeritud kogu protsess transiidist tarbimiseni. Vastasel juhul ei ole mingit ülevaadet toimuvast. Poolikud lahendused on küll mugavad statistiliselt, kuid strateegilise ja ebamugava majandusharu suunamisel nad tulemusi ei too. Nii et otsustada on vaja meil, härrad poliitikud-vandemehed, enne kui süüdistatav kohtupinki ära sureb!
Allikas: Delfi
Sven Mikser: mõtteseisaku murdumine
29. november 2010
Erasektori laenukoormuse buumiaegse plahvatusliku kasvu “pohmakas” jääb meid veel kauaks saatma, ent üht-teist saame teadliku poliitikaga muuta ja tulevikuks paremini valmis olla.
Majandusedu eeldab Eesti inimvara kaitsmist ja arendamist. See tähendab, et kõige valusamatele sotsiaalsetele probleemidele tuleb otsustavalt vastu astuda kohe. Eesti maksupoliitikat muutmata on see võimatu.
Olari Taal ütleb õigesti, et maksustama peab rikas olemist, mitte rikkaks saamist. Ent see, mis toimib üksikisiku puhul, ei pruugi toimida ühiskonna tasandil.
Üksikisikute rikkaks saamine madalate ühetaoliste maksude ja minimaalsete regulatsioonide abil ei loo tugevat keskklassi, mida on meil aga väga vaja. Nii näemegi vaid mõnede targemate, julgemate ja osavamate kiiret edenemist. Ent mahajäänuid ja heitunuid on mitu korda rohkem.
Nagu paljud parempoolsed enne teda, ähvardab ka Olari Taal, et üksikisiku tulumaksule täiendava astme seadmine peletab Eestist investorid.
Maksud tööandja õlul
Kuid investoreid peletavad pigem need tööjõumaksud, mis langevad otseselt tööandja õlule, sotsiaalmaks esmajoones.
Täiendav tulumaksuaste võiks olla meede, millega kaetakse sotsiaalmaksu lae kehtestamisest tekkiv eelarveauk.
Maksustades keskmist palka ületavat tuluosa 26%ga, jaotuks maksukoormus õiglasemalt. See lubab riigil koguda täiendavaid maksutulusid, et leevendada inimeste toimetulekuraskusi.
Tarbimismaksude üks eesmärke on julgustada inimesi säästlikumalt tarbima. Eesti parempoolne maksupoliitika on alati eelistanud kaudseid makse otsestele.
Samas näitas meie buumiaegne kogemus seda, et kui riigi muud majanduspoliitilised põhimõtted seda ei toeta, ei piisa kaudsete maksude eelistamisest majanduse mullistumise vältimiseks.
Kui riik aga tõesti tahab julgustada inimesi piirama luksuslikku, arutult loodusressurssi raiskavat tarbimist, siis saab seda teha kaalutletud käibemaksuerisuste ning täpselt sihitud aktsiisi- ja luksusmaksude abil.
Eesmärgid piiri tagant
Peame mõtlema, kui suur või väike on Eestisse meelitatavate investeeringute lisaväärtus ja kuidas see Eesti majanduse arengut mõjutab.
Kas ootame siia välismaiste tööstushiidude uusi tehaseid, mis tarbiksid infrastruktuuri ja looksid arvukalt tehnilisi oskusi nõudvaid, ent mitte ilmtingimata “tarku” töökohti?
Kas tahame kõrgelt kinni makstud võõramaiseid tippspetsialiste, kelle maksud tuleksid Eesti riigikassasse ja kelle teenindamisest saaks osa ka siinne vähemkvalifitseeritud ja madalamalt tasustatud tööjõud?
Kas see eeldab Skype’i-taoliste firmade peakorterite siia ahvatlemist ja Eestist Küprose-suguse finantskeskuse kujundamist?
Kas Eesti tulevases ekspordiportfellis peaks olema rohkem tööstustooteid või teenuseid? Need stsenaariumid eeldavad erinevaid poliitilisi valikuid.
Ehk tegime õigesti, kui püüdsime möödunud sajandi lõpus odavast tööjõust ja madalast stardipositsioonist tulenevat regionaalset konkurentsieelist maksupoliitikaga toetada.
Nüüd tuleb maksupoliitika aga panna toetama meie uusi eesmärke, et saaksime olla edukamad, kui rahvusvahelised analüütikud meile senise poliitika jätkumisel ennustavad.
Allikas: Maaleht
Hannes Rumm: Allikakaitse kaubaks võlakaitse eest
29. november 2010
Allikakaitse seadusest kirjutades pean kohe alustama ühe anonüümse infoallika kasutamisega.
Üks tuntud ajakirjanik väitis, et ajakirjandusväljaanded tegid IRL-is kõva lobi eesmärgiga saavutada reformierakondlase Rein Langi algatatud allikakaitse seaduse vastu võtmata jätmine.
Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformierakonnaga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.
Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel mulle ja Eesti Päevalehele ennetava trahvi, et me neid väiteid ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt on see väide kriminaalkuritegu.
Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või keda on tabanud üksikisiku pankrot. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.
Allikakaitse pole probleem
Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ja nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhtu allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ja toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.
Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mis tahes vormis ja isiku poolt”. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjandusele surve avaldamiseks.
Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.
Selle loogika järgi võib mõni riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, ta kohtusse kaevata ja taotleda talle ennetustrahvi, et riigikogu esimees järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et mis tahes protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatitel poleks näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba öeldud.
Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemat jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi teemat edasi käsitleda.
Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses inimese ja sõnavabaduse kaitse vaheline tasakaal mõistlikult paigas. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ja halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi, selleks et ajaleht ei sekkuks rohkem tema eraellu ega kirjutaks tema Kreeka luksusvillast, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe. Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegemist on ühe perekonna eraelust rääkiva looga või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistlikule kohtupraktikale.
Nii nagu allikakaitse seadus diilitades riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga ka vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna ainult 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi kõik teised rohelised vajutasid eile punast nuppu.
Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.
Allikas: Eesti Päevaleht
Jaak Allik: riigil puudub teatripoliitika
28. november 2010
Teatrikriitiku ja poliitiku Jaak Alliku hinnangul puudub riigil teatripoliitika ning kultuuriministeeriumi põhimõtted rahaeraldiste jagamisel on arusaamatud.
Endise kultuuriministri ja Ugala kauaaegse juhi Alliku sõnul on riigil võimalik teatripoliitikaks kasutada kolme hooba ehk raha, teatriharidust ning seadusi – neist kahe viimasega on Allik üldjoontes rahul, kirjutas Postimehe kultuurilisa.
“Riik eraldab küll teatritele raha, kuid ei tunne vähematki huvi, mida selle raha eest tehakse. Julgeksin öelda, et masu tingimustes vajaks Eesti teatud mõttes “protektsionistlikku” kultuuripoliitikat, mis kindlustaks meie omade kunstitegijate ellujäämise. Meil pole selle üle eriti mõeldud,” nentis Allik.
Alliku sõnul on lisaks rahale ja eespool nimetatud hoobadele võimalus teatripoliitikat teha ka õigete inimeste kasutamisega õigetes ametites.
Allikas: ERR Uudised
Sotsiaaldemokraadid külastavad kodanikupäeva puhul koole
26. november 2010
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser ja sotsiaaldemokraatidest parlamendisaadikud külastavad kodanikupäeva puhul koole või kohtuvad õpilastega riigikogus.
Eile käis Sven Mikser Järvamaa kutsehariduskeskuses, et vestelda koolinoortega julgeolekupoliitikast. Paides toimunud kohtumise korraldas Eesti NATO ühing. Täna on Mikser kutsutud Kiili gümnaasiumi, kus ta räägib kodanikuks olemisest, kodanike õigustest ja kohustustest.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg esineb täna ettekandega riigikogus peetaval traditsioonilisel kodanikupäeva noortefoorumil, mis seekord on pühendatud kõrghariduse kättesaadavusele. Noorteühingu Avatud Vabariik eestvõttel toimuvast üritusest võtavad osa üliõpilased ja gümnaasiumi vanemate klasside õpilased.
Kalvi Kõva kohtus kodanikunädala raames Misso keskkooli, Hannes Rumm Tallinna ehituskooli, Jaanus Marrandi Koigi põhikooli ja Jaan Õunapuu Rõngu keskkooli noortega.Uue nädala alguses võõrustab Eiki Nestor riigikogus Tallinna 32. keskkooli õpilasi ja Heljo Pikhof külastab Tartu Miina Härma gümnaasiumi.
Pilvre: naistevastane vägivald on tabuteema
25. november 2010
25. novembril tähistatava ülemaailmse naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva raames korraldas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna naiskogu Kadri korjanduse Tallinna naiste varjupaikadele. Koguti toitu, esmatarbekaupu, raamatuid, filme ja lauamänge.
“Naistevastane vägivald on ühiskonnas peidetud probleem ja tabuteema, millega politseil on keeruline tegelda,” märkis Tallinna Ülikooli õppejõud sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre. “Majandusliku või emostsionaalse sõltuvuse tõttu loobuvad naised sageli kaebuse esitamisest vägivaldse mehe vastu. Seetõttu on levinud ka väärarusaam, et probleem puudutab väheseid inimesi.”
Euroopa Sotsiaaldemokraatide Partei naisorganisatsiooni PES Women juhatuse liige Marianne Mikko peab tähtsaks teema rahvusvahelist mõõdet. “Kutsun üles kõiki Eesti naisi ja mehi süütama Kadripäeva õhtul küünla nagu sotsiaaldemokraadid teevad seda üle Euroopa. Läidame tule väljendamaks solidaarsust kõikide vägivalda kogenud naistega,” ütles naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval Marianne Mikko.
SDE: Kiisleril tuleb selgitada takerdunud riigihanke tagamaid
25. november 2010
Sotsiaaldemokraatide nõudmisel tuleb regionaalminister Siim Kiisleril riigikogu ees selgitada, miks pole siseministeerium suutnud enam kui pooleteise aasta vältel viia läbi tulemuslikku riigihanget.
Jaan Õunapuu sõnul lähtub arupärimine murest, et siseministeerium on korraldanud alates 2009. aasta aprillist kolm ebaõnnestunud riigihanget, mille eesmärgiks on tellida tarkvara kohalike omavalitsuste dokumentide haldamiseks.
„Kõik kolm korda on lõppenud kas otsuse või hanke tühistamisega. Praegu on ettevalmistamisel neljas hange. Tundub, et hanke korraldamisel ei ole kõik korras,“ osutas Õunapuu. Tema sõnul on paraku laekunud ka informatsiooni, et nurjumiste taga võib olla soov eelistada ühte tarkvarafirmat.
Seepärast küsivad sotsiaaldemokraadid Kiislerilt, miks ei ole senini suudetud läbi viia suhteliselt lihtsat ja väikesemahulist riigihanget omavalitsuste dokumendihalduse võimekuse tõstmiseks. Arupärimise teised küsimused käsitlevad hankel osalejatele seatud arusaamatuid tingimusi.