Heljo Pikhof: riik püsib, kuniks on lapsi

28. veebruar 2011

Eesti rahvastik vananeb ja väheneb. See on teada tõsiasi. Taipamine aga, et lähima seitsme-kaheksa aasta jooksul kahaneb meil sündide arv poole võrra, võib näost plassiks lüüa. Laulva revolutsiooni aegse arvuka põlvkonna sabas tuleb üleminekuaja hoopis kasinam põlvkond: potentsiaalseid sünnitajaid on ligi kaks korda vähem.

Viimase kuue-seitsme aasta pisuke tõus sündimuses, millest valitsev koalitsioon raporteerib kui oma töövõidust, on üürike ja mööduv. Kaks tegurit sattusid lihtsalt ühele ajale: vabanemisjoovastuse arvukam põlvkond ja see, et naised on hakanud lapsi hilisemas eas ilmale kandma.

Vajalik kindlustunne

Rahvastiku taastootmisega on meil lugu praegugi vilets: perre sünnib keskmiselt 1,65 last, sellel tasemel püsimiseks peaks igal aastal sündima vähemalt viiendiku võrra rohkem lapsi. Mis saab veel siis, kui põlvkondade vahetumisest tingitud sündimus joonelt kukub?

Demograafilised protsessid kulgevad muidugi omasoodu, ometigi saame perepoliitikat kardinaalselt muutes mõndagi rohkemate sündide heaks korda saata. Emad-isad tahaksid kahte-kolme last, kinnitavad uuringud. Mis siis takistab neil oma soove teoks tegemast?

Riigi ebapiisav materiaalne toetus, vastavad võimalikud vanemad. Kasinad lastehoiuvõimalused. Ja kartus, et ei suudeta lastele head haridust anda. Seega vajavad vanemad kindlustunnet, et suudavad oma lapsed väärikalt üles kasvatada ka halbadel aegadel – kui juhtuvad näiteks kaotama töö või jääma üksinda.

Ühiskond peab selle kindlustunde neile andma.

Praegune perepoliitika käriseb igast õmblusest. Riigi toetus on keskendunud lapse sünnile ja pärast vanemahüvitise lõppu, kui laps on pooleteiseaastane, vaadaku igaüks ise, kuidas edasi saab. Ometi suurenevad lapse sirgudes talle hädavajalikud kulutused.

Teisalt toetab riik ennekõike neid, kes on selletagi paremal järjel: toda ainsat arvestatavat abi ehk vanemahüvitist makstakse kõrgepalgalisele ligi kaheksa korda rohkem kui näiteks tudengist emale.

Riigi toetust vajab iga laps, ja noorukina mitte üks raas vähem kui titeeas. Sellepärast näeb sotsiaaldemokraatide perepoliitika programm põhimõttelise meetmena ette kolmekordistada lapsetoetust ehk maksta igale lapsele ja noorele kuni 19-aastaseks saamiseni 60 eurot kuus. Ei mingit juuksekarva lõhkiajamist pere sissetuleku järgi, ei mingeid erandeid. Riigi sõnum peab olema selge: iga laps on oodatud.

Kust selleks raha võtta, küsivad nüüd hoolsad valvurid, kes nõuavad valimislubaduste deebetit-kreeditit. Kaaluda võiks ühekordse registreerimismaksu kehtestamist uue auto ostmisel, mis on Euroopas päris tavaline asi. Mõnda saab juurde sellest, kui reformida vanemahüvitise põhimõtteid ja langetada praegust lage kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordsele – nagunii riivab see ühiskonna õiglustunnet. Egas raha ole ilmast otsa saanud, kõik on kinni tahtmise taga.

Ka peame jõudma selleni, et igale väikelapsele ja koolieelikule oleks tagatud sobiv lasteaiakoht või lastehoid. Seda, muuseas, näeb ette ka seadusetäht. Riigi tugiprogramm «Igale lapsele lasteaiakoht» tuleb võimalikult kähku taas käivitada, sest omavalitsustel pole kaugeltki ühesuguseid võimalusi – ei toetata lapsi ega maksta lasteaiaõpetajatele vähemalt riigi keskmist palka.

Kuhu lapsed jäid?

Trööstitu demograafiatrendi peale mõteldes ei tohi me ühelgi juhul meelest lasta neid lapsi, kes on sirgumas siin ja praegu, suure tööpuuduse ja meeletute kontrastide Eestis.

Meil on hinnanguliselt 45 000 last ja noort, kes elavad vaesuses või lausa süvavaesuses. Paljudel napib hädavajalikku isegi igapäevaeluks, mis siis veel rääkida sellest, kuidas ilmajäetuse tunne muserdab enesehinnangut. Muide, toimetulekutoetust saava pere lapsele on ette nähtud natuke rohkem kui kaks eurot päevas.

Ent juba aasta-paarine arenguauk võib kihva keerata terve elu, liiati meie näilisust ja kuldvasikat kummardavas ühiskonnas. Mis tahes noorte vaesust ja sotsiaalset tõrjutust leevendav algatus tuleks iga hinna eest ellu viia – muidu võime kaotada poole praegugi Maarjamaal sirguvast põlvkonnast.

Ma ei hakka üle rääkima kõiki neid ettepanekuid, mida sotsiaaldemokraadid on möödunud aastate jooksul riigikogus teinud. Olgu vaid nimetatud 450-kroonise lisatoetuse maksmine töötute vanemate lastele, üksikvanema lapse toetuse kahekordistamine, lasterikaste perede toetuse suurendamine vähemalt alampalgani. Need ja teisedki ettepanekud on rahapuuduse ettekäändel tagasi lükatud.

Nii või teisiti, aastaks 2018 oleme olukorras, kus Tartu tudengipäevadest osavõtjate arv on poole väiksem kui oli mullu ja tööjõuturule tulijaid noori kaks korda vähem kui praegu. Et riik toimiks, oleks hädasti juurde vaja võõrtööjõudu.

Aga mil moel kestab siis eesti keel ja kultuur? Muudest rahvustest inimesed moodustavad niigi tubli kolmandiku Eesti rahvastikust ja see suhtarv on üks suurimaid terves Euroopas. Näiteks Saksamaal, mille võõrtööliste probleemidest me alatasa kuuleme, on vaid kaheksa protsenti immigrante.

Pealtnäha ei ole Eesti riigil terve ajaloo vältel läinud kunagi nii hästi kui praegu: kõigi näitajate järgi oleme Euroopas, maailm on meie ees lahti. Ja minnaksegi, esmalt õppima või häda sunnil leivaraha teenima, siis aga jäädaksegi võõrsile.

Naljanumber on kümnekaupa talente kodumaale tagasi meelitada, kui lahkujaid on kümneid ja kümneid tuhandeid.

See on tühi jutt, et meil ei ole laste jaoks raha! Kelle või mille jaoks siis riigil üldse raha on? Või ärkame alles kümmekonna aasta pärast praegusest eneseimetluse uimast, et nõutult küsida: «Kuhu küll kõik lapsed jäid?»

Mis oleks meil siis vastata? – «Nad jäid sündimata. Nad tundsid end üleliigsena ja jõid ennast põhja, saades koormaks nii endale kui riigile. Nad jooksid kodust minema.»

Allikas: http://www.tartupostimees.ee/?id=394749

Sven Mikser: Madalad maksud ei too tarka tööd

28. veebruar 2011

Ma ei tea, kas ja kui palju mõtleb see inimene, kes esmaspäevahommikuse laevaga üle lahe Soome tööle sõidab, miks need töökohad, mis tuhandetele Eesti peredele leiva lauale toovad, on kriisi kiuste tekkinud ja püsinud Soomes, kus ettevõtlust “kägistab” progressiivne maksusüsteem, ja mitte siin Eestis, kus kehtivad madalad, ühetaolised ja ettevõtjasõbralikud maksud. Meie tootlikkus on madal, on harjumuspärane seletus. Seepärast ei saa me praegu ega nähtavas tulevikus maksta töölistele põhjamaiseid palku (mida, mäletate, lubas meile nelja aasta taguses valimiskampaanias peaminister Ansip).

Kuidas Eesti töölise tootlikkus aga pooleteisetunnise merereisiga sedavõrd kasvab, et lubab tal nädala lõpus äraelamist võimaldava palgaga lahe põhjakaldalt koju naasta, sellegi üle ei vaevu me ilmselt ülearu sageli mõtisklema. Nii olemegi valmis uskuma juttu, et meie viis jõukaks saada on säilitada madalad palgad.

Parempoolsed poliitikud usuvad, et tee uuele tõusule käib läbi veel madalamate maksude, mis peaksid looma Eestis veelgi ettevõtjasõbralikuma keskkonna ja meelitama siia neid, kes edendavad tootmist ja annavad tööd inimestele, kel ei ole piisavalt pealehakkamist, et ise ettevõtjaks hakata. Aga kui meelitame töökohtade loojaid odava tööga – madalate palkade ja maksudega – siis millal ja mil viisil teeme siit hüppe targema töö ja suurema lisandväärtuse juurde?

Meil on liiga vähe IT-spetsialiste, avaldas üks parempoliitik hiljuti suure saladuskatte all kõigile ammu tuntud tõe. Jah, suure tööpuuduse juures napib meil ka kvalifitseeritud tööjõudu. Ent kui see on nii, siis peame küsima, kas ettevõtja, kes tuleb siinset ettevõtluskeskkonda uudistama ja pöörab uksel tagasi, kuna ei leia eest piisavalt kvaliteetset tööjõudu, mõtleb ümber, kui tõotame talle, et alandame pügalakese võrra üksikisiku tulumaksu ja lõpetame kolmekordset keskmist palka ületavalt töötasult sotsiaalmaksu kasseerimise. Õige vastus on: ei, ta ei mõtle ümber, sest kumbki meede ei paku lahendust puuduva kvaliteettööjõu probleemile.

Ei avasta minagi mingit Ameerikat, kui ütlen, et lahendus on hariduses. Kvaliteetses kutse- ja kõrghariduses, mis käib tööturu vajadustega kaasas, üritab astuda sammukese eespoolgi. Aga nagu meditsiinis on õige diagnoosi panemine sootuks suurem kunst kui toimiva ravi määramine, on ka tööturu homsete vajaduste ennustamine keerulisem kui korraliku koka või keevitaja koolitamine.

On veel teine probleem. Hea haridus nõuab ressurssi, mida meil oma madalate ja “ettevõtjasõbralike” maksude tõttu pidevalt napib. Maksude kogumine määras, mis võimaldaks piisavalt panustada targa tööjõu tootmisse, ümber- ja täiendõppesse ning aktiivsetesse tööturumeetmetesse, see on aga kuulutatud vastuvõetamatuks, kuna pärssivat ettevõtlust. Tuleb tunnistada, et meie buumiaegne kahekohalise numbriga mõõdetav majanduskasv ei tulnud ju sugugi ainult tootlikkuse kasvu pealt. Odava laenurahaga, mida tuhanded Eesti pered mitmekümne eelseisva aasta jooksul Eesti majandusse investeerimise asemel Põhjamaade pankadele tagasi maksavad, kasvatati tormilises tempos nii palku kui ka hindu ja loodi illusioon Eesti oma igiliikurist. Aga tarka tööd ei tulnud, Eesti innovatsiooniimet ei sündinud.

Ma toetan tulihingeliselt meie parempoolsete sõprade ideed tasuta kõrgharidusest (mis, tõsi, sündis sotsiaaldemokraatide peas juba palju-palju aastaid tagasi). Olen kahel käel nõus poliitikaülese kokkuleppega hariduse, teaduse ja innovatsiooni eelisarendamiseks koos vastavate eelarvesummade fikseerimisega praegusest sootuks kõrgemal tasemel.

Aga ma tahan jahutada nende usku, et selleks suureks ja hädavajalikuks kulutuseks on võimalik raha leida tulu- või sotsiaalmaksu langetades. Buum ja laenupillerkaar toitsid mõnda aega muinasjuttu sellest, et mida madalamad on maksud, seda rohkem neid, summa summarum, eelarvesse laekub. Tõsi: kui ülekuumenenud majandus vohab kasvada 10% aastas, saab makse ühe protsendipunkti võrra langetades eelarve kogutuluga tõepoolest plussi jääda. Ent lootus, et kogudes üha madalamatelt palkadelt üha madalamaid makse, on võimalik investeerida uue, targa majanduse tulekusse, ei ole määratud täituma.

Täna peame valima, kas panustada neile ettevõtjatele, keda ahvatleb meie odav tööjõud, või neile, kes otsivad tarka töötajat. Mõlemat korraga ei saa.

Allikas: Äripäev

Ivari Padar: on veel palju inimesi, kes mu ordenit vääriksid

26. veebruar 2011

Endine rahandusminister Ivari Padar jagab oma presidendilt saadud Riigivapi III klassi ordenit kõigi ministritega, kes viimase nelja aasta jooksul valitsusest läbi käinud on, samuti kõigi rahandusministeeriumi ametnikega, kes eurotsooniga liitumisele kaasa aitasid.

“See hulk inimesi, kes on sellele (euroalaga liitumisele – toim.) kaasa aidanud, mille eest justkui mulle orden anti, on väga suur. Üks osa nendest sai autasustatud, aga mina tunnustan ju viimase nelja aasta kõiki valitsuse liikmeid, kõiki ministreid, kes on valitsuses olnud,” ütles eurosaadik Padar Delfile. Padari sõnul on kindlasti ka väga palju inimesi, kes veel vääriksid seda ordenit. “Kasvõi asekantsler Ivar Sikk, kes kindlasti on olnud oluline tegija. Võtame siis Märt Kivine, võtame Rein Järvelill. Kõik inimesed. Ma pean nendega seda aumärki jagama,” sõnas Padar. Erilist rõõmu tunneb Padar selle üle, et teenetemärgid said ka Kadri Maasik, Peeter Seerstrand, Tea Varrak ja Jürgen Ligi. Padar lisas, et üleüldse oli kogu ordenisaajate seltskond väga väärikas ja au ära teeninud. “Niipalju kui mina neid inimesi tunnen, kes selle ordeni said, ütlen küll, et nad on väga väärt seda ordenit. Selge, et president on oma ametiajal olnud väga alalhoidlik ordenite andmisega ja sellega ka ordeni väärtust tõstnud,” rääkis Padar.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ivari-padar-on-veel-palju-inimesi-kes-mu-ordenit-vaariksid.d?id=40935385

Toomas Alatalu: Liibüa ehk keskmäng Lähis-Idas

26. veebruar 2011

Araabia maailmas? Marokost Pakistanini? vallandunud sündmused jätkuvad ja kuna haare on niivõrd lai ja allhoovused niivõrd tugevad, on Lääs selgelt kontsentreerumas neist mõnele üksikule, ohu ja ka selgitamise mõttes lihtsamale.

Eeskätt sellega saab selgitada Liibüale omistatavat suurt tähelepanu. Ohuks mõistagi on nafta- ja gaasitarnete katkemine (Lõuna-)Euroopale ja seda saatnud naftabarreli hinna tõus. Selgitamise osas juhiks esmalt tähelepanu sellele, mis Mubaraki kukkumise järgselt on juhtunud.

Tähtsündmuseks muutuste mõistmisel võib pidada kahe Iraani sõjalaeva läbiminekut Suessi kanalist (istuvad praegu Süüria sadamas Latakia) ? asi, mida pole sündinud Iraani shahireziimi kukutamisest peale. Võimas näide sellest, et üheks kindlaks kasusaajaks 10 aastat emotsioonide mõjul, et mitte öelda arulagedalt küpsetatud virrvarrist moslemite ?kasvatamisel? on Iraan. Aastaid paariaks olnud reziim, kellega ikkagi tuli ja tuleb arvestada. Võimalik, et Teheranil polnudki mõttes Suessi kanalit kasutada, ent kuna võimalus avanes, oli vaja proovida USA, Iisraeli, Euroopa Liidu suhtumist ja … katse läbiti edukalt. Prooviks tuleb pidada ka Iisraeli asunduste ehituskeelu hääletusele panekut ÜRO Julgeolekunõukogus ? loogiliselt võinuks arutada kümmet muud teemat Lähis-Idast, ent oli vaja proovida, kas Ühendriikidel on uus p0oliitikaIisraeli suhtes ? ei olnud…

Teiseks muutuseks on ametlikult varjatud, kuid üldteada otsus tuua suur osa Iisraeli armeest ära Süüria-Liibanoni piirilt Egiptuse piirile. Juudiriigi senine turvalisus on osaliselt kadunud. Kolmas – ka varjatav muutus ? Palestiina omavalitsuse Abbassi seltskond on valmis koalitsioonivalitsuseks Hamassi esindajatega.

Mis puutub Liibüasse, siis võib Kaddafit pidada klassikaliseks diktaatoriks moslemi maailmas. Samas parajaks nahhaaliks, kes pikalt üritas saada endale Nasseri (Egiptuse liider 1954-71) liidrikohta. Erinevalt mõõdukatest tegijatest teistes riikides jagus Gaddafil jultumust USA ja Euroopaga kembelda. Paraku moslemlikult, s.t. inimelusid ja adekvaatsust arvestamata. Tulemuseks oli must nimekiri, millest ? lääne poliitikute müüdavust tõestades – ta end jultunult välja ostis. Sellest ka suure osa Lääne establishmenti tänane supersoov Gaddafist vabaneda ? siis unustatakse nii mõnedki kohatud tehingud diktaatoriga. (Ei saa meenutamata jätta, et alles novembris olid Euroopa Liidu liidrid kaelakuti Gaddafiga Benghazis, kus toimus EU ja Aafrika Liidu tippkohtumine. Osales ka Eesti valitsusjuht.).

Liibüas endas toimuva mõistmiseks on vaja meenutada, et Gaddafi kukutas 1969.a. kuninga, kelle hõim baseerus riigi idaosas ehk siis praeguse mässu kantsis. Kuningatruude rahulolematute kõrval sigines viimastel kümnenditel samasse kanti ka äärmusradikaale, kes said innustust nii moslemivendadest (selle seltskonna sünniaasta on 1928 ja sünnikoht Egiptus) kui ka Al-Qaeda tegelastest.

Huvitav on olnud jälgida suurriikide reaktsiooni Liibüa rahutuste kulgemisele. Algul oldi üsna kindlad, et Gaddafi jääb peale, selle järel teatasid oma kodanike äraviimisest Euroopa riigid ja Türgi, viimasena Venemaa. Paistab, et ühel hetkel otsustati Kremlis just Liibüa sündmusi maksimaalselt ära kasutada enda nn. huvide kaitsmisel maailma erinevates piirkondades. Hetk oli soodne ? Putin sõitis peaministrina ja ministrite saatrel kohtuma Euroopa Komisjoniga Brüsselis saavutamaks läbimurret WTOsse astumise asjus ja viisavabadust. Päev enne seda pidas järjekordse terrorismiteemalise kõne tandemi noorem liige Medvedev ja seda Vladikavkazis. Teadu on Põhja-Kaukaasiaski ilmnenud uusi momente terroristlikus tegevuses ja neist peamine on Sochi OM julgeoleku ja turvalisuse kahtluse alla panek (rünnak harrastussuusatajatele ja rippraudtee õhkimine).

Igal juhul pidas Medvedev vajalikuks 22.02 Põhja-Kaukaasia juhtidele ja maailmale kinnitada, et Lähis-Ida sündmuse organiseeriti väljast (!?), nagu sama toimus varem Venemaaga. Elik ? ta kordas Putini omaaegset juttu sellest, et tegu polnud mitte 170 aastat kestnud Põhja-Kaukaasia rahvaste iseseisvusvõitlusega, vaid väljast organiseeritud katsega lõhkuda Moskva impeerium ? jutt, mis 2001.a. haakus hästi väljast tulnud rünnakuga Ühendriikide sümbolitele ja prestiizile ning mida kinnitati Al-Qaeda meeste tapmise või nägemisega nii Põhja-Kaukaasias, Afganistanis ja mujalgi. Kuna Bushi administratsioon üritas just Osama bin Ladenit karistada ja too redutas Afganistanis, kuhu oli mugav pääseda vaid Moskva kaasabil, oli terrorismivastane liit kiire sündima. Koos kõige sellega kaasnevaga. Mõistagi loodeti Washingtonis asi paari-kolme aastaga lõpetada, ent nii ei läinud ja nüüd tuleb juba suurt suppi helpida.

Probleemi niivõrd selge formuleerimine Medvedevi poolt pani ka Gaddafi oma sõnumit muutma ja 25.02 hakkas ta otseselt rääkima sellest, et tema vastaliste võimuletulek tähendab Al-Qaeda võimuletulekut. Teisisõnu ? Lääs ja Venemaa peaksid ikkagi teda toetama. Päev varem oli kiire käigu teinud samuti Hiina, teatades, et saadab sõjalaeva toetama oma kodanike evakueerimist Liibüast. Praktikas tähendab see Hiina sõjalaevade teistkordset ilmumist Vahemerre (varem 1960ndatel, kui Hiinal oli liitlaseks Hoxha reziim Albaanias). Kui aga meenutada, et eelmisel nädalal tekkis G20 rahandusministrite kohtumisel vastasseis 19 vs. Hiina ? siis võib seda sõjalaeva lugu võtta ka globaalse jõudude ümbermängimise osana.

Oma kodanike äratoomiseks sõjalaevade kasutamise idee pärineb Itaalialt, ent Roomat tuleb mõista. Nimelt pages Tuneesiast nädal pärast sealse revolutsiooni maharahunemist Itaaliasse 6000 põgenikku (eelmise, 2010.a. jooksul kõigest 3000!), sest … revolutsioon ei muutnud midagi. Nüüd ennustab Itaalia välisminister 300000 põgeniku saabumist Liibüast. Vaevalt, et see arv tegelikkuses nii suur on, ent kogu EL alarmeerimiseks piisavalt tõhus. Eks näis, mis järgneb. Küll aga tahaks rõhutada, et Liibüa kõrval jätkub selge madin Alzeerias, Jeemenis, Jordaanias, väidetavalt sünnib midagi isegi Saudi Araabias.

Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas

Allikas: http://www.delfi.ee/news/rk/arvamused/toomas-alatalu-liibua-ehk-keskmang-lahis-idas.d?id=41057055

Head sotsiaaldemokraadid ja meie sõbrad!

25. veebruar 2011

Valimised peaksid olema demokraatia pidupäev, kus ideede heitluses selgub parim strateegiline visioon. Ometi meenutab toimuv jõulujärgset allahindlust, kus lihtsate lööklausetega püütakse meid meelitada ostma midagi, mida me tegelikult ei vaja.

Visiooni ei ole, ütlevad analüütikud. Vaimne stagnatsioon, ütlevad mõned.

Millist Eestit me tahame? Me tahame näha Eestit, kus Eesti inimene tahab elada. Kust ta ei taha ära minna. Kus ta ei pea tundma end ääremaalasena, kus ta ei pea pidevalt tõestama, et on soomlasega samaväärne või lätlasest parem, kus ta saab oma pere ja tuleviku pärast muretsemise kõrval oma perest ja tulevikust ka rõõmu tunda. Eestit, mis on kaasaegne, innovatiivne ja rahvuslike kompleksideta ja kus ei pea valima enese surnuks töötamise ja vaesuses ning viletsuses virelemise vahel.

Me oleme mõneti olnud silmapaistvalt edukad. Ja teisal astunud dramaatilisi eksisamme. Meie edu on makromajanduslik, aga tunnistagem, et selle edu siirdamine ühiskonna pikaajalisse arengusse ei ole olnud kaugeltki sama edukas.

Niisamuti peegeldab näiteks Eesti kõrge koht HIV-nakatunute suhtarvu edetabelis meie omaaegseid tegematajätmisi sotsiaalsete mureküsimuste leevendamisel. Selles, et me toonase tegematajätmise täna ja tulevikus mitmekordselt kinni peame maksma, ei ole vähimatki põhjust kahelda.

Eesti probleem ei ole see, et me oleksime olnud edutud. Eesti probleem on selles, et meie senise edu alused ei ole enam jätkusuutlikud. Me oleme kahekümne aasta jooksul ehitanud  Eesti arengut odavale tööjõule, odavale laenurahale, lihtsale maksupoliitikale ja oluliste sotsiaalsete lahenduste edasilükkamisele. Aga selle poliitika aeg saab ümber. Võib-olla ei avaldu see, et meie senine poliitika on umbteel, veel mitte täna ega homme. Aga selleks, et mitte seista tulevikus ainult halbade sundvalikute ees, peame muutustega algust tegema juba täna.

Tunnistame endale: me ei saa mitte kunagi jõukaks, seni kuni me näeme oma peamise konkurentsieelisena vaesust. Kui üritame oma eeskujuks olevatele Põhjala riikidele järele jõuda selle läbi, et meie inimesed on valmis oma tööd müüma odavamalt, siis oleme valinud tee, mis ei vii sihile. Kui aga suudame teha konkurentsieelise oma loovusest, tarkusest ja ettenägelikkusest, siis võime tõepoolest anda Eesti asjale uue alguse.

Just neist põhimõtetest lähtudes on koostatud sotsiaaldemokraatide valimisprogramm, mis pakub uudseid ideid kõigis strateegiliselt olulistes eluvaldkondades. Oleme välja pakkunud vastutustundliku valimisprogrammi ja enesekindlalt avalikustanud ka selle maksumuse, sest meie valimislubaduste kulud ja tulud on tasakaalus.

Eesti hangunud poliitiline mõte vajab restarti ehk maakeeli uut algust. Olles oma põhilised projektipõhise eesmärgid saavuatnud, olles elanud läbi iseseisvusaja suurima majanduslanguse peame ka oma tõekspidamised üle vaatama ja tegema enda sees ja oma mõttemaailmas uue alguse.

Sven Mikser
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees

Toomas Kokovkin: Veelahe minu ja Ansipi vahel

25. veebruar 2011

Juhtusin möödunud teisipäeval kuulama Vikerraadio reporteritundi, kus stuudios oli Reformierakonna liider Andrus Ansip. Väga huvitav saade oli, saatejuht esitas häid küsimusi ja stuudiokülaline vastas vägagi kompe­tentselt. Olin rahul, et meie peaminister orienteerub kenasti riigi majanduspoliitikas – kuidas teisiti saakski olla, kuna tema ongi ju suuresti selle autor. Meeldiv oli kuulata soravat juttu ja ka kogenud poliitiku oskust keerulistest küsimustest kerge demagoogiaga kõrvale hiilida. Ühesõnaga oli päris veenev, kuigi mitte alati minu enda seisukohtadele vastav.

Siis aga tuli saates selge äratundmise koht. Ma nägin ära veelahkme selle vahel, mida olen oma elus oluliseks pidanud ja mis asja peaminister ajab. Selleks andis võimaluse kuulaja küsimus. Nimelt helistas Paidest pärit mees ja arvas, et suurem osa meie ma­jandusedust on üles ehitatud ületarbimisele ning et tänapäeva toidu- ja energiakriisi tingimustes peaksid kohalikud kogukonnad olema kokkuhoidvamad ja ka tootmine peaks olema kohalikum. Tema küsimus kõlas: milline on kandidaadi visioon kogukondlikust, kestlikust, säästvast arengust ja mida ta kavatseb rii­gikokku pääsedes ära teha, et kohalikud kogukonnad oleksid senisest jõulisemad ja järgiksid säästva arengu põhimõtteid.

Ansipilt aga tuli vastus, mis mind mitte ei rahulda­nud, vaid lausa valgustas. Nimelt selgus, et peaministri mõistete baasis EI OLEGI niisuguseid sõnu nagu kogukond, kohalik või kestlik. Ja et kohalik kogukond on tema jaoks lihtsalt arhaism, mitte ühiskonna elamise vorm. Tema vastus kõlas põhimõtteliselt lihtsalt: tuleb tagada SKP kasv ja seeläbi saavad kõik jõukamaks. Kuna me kõik tahame saada jõukamaks ja kasutada koolis internetti, mitte istuda nagu vanasti küünlavalgel.

Ansipi jutust jäi mulje, et Reformierakond on religioonipartei, mille ainujumalaks on majanduskasv. Sellele ideoloogiale on allutatud ükskõik millised muud tõed. Ja tõepoolest, kuna kestlik areng ja kohalike kogukondade olemine ei kajastu otseselt SKP kasvus, siis neid asju lihtsalt ei ole olemas. Siit edasi mõeldes saab arusaadavamaks ka riigi ületsentraliseerimine ja autoritaarsuse kasv, mida on valitsuspartei juuru­tanud ja mille lainekesed ka meie saare kogukonda loputavad.

Või on asi palju labasem: enne valimisi peetakse mind lihtsalt rumalaks ja antakse ette ühemõõtmeline pildike teljel Reformierakond – majanduskasv – minu jõukus. Aga kui ma tahan olla hoopis õnnelik? Ja kui minu õnn koosneb mitmekümnest pisiasjast, mida ei saa rahas väljendada? Kui me tahame olla eneseküllased, terviklikud, kahe jalaga oma maa peal, kindlad oma pere tulevikus, puhtas ja sõbralikus keskkonnas?

Minu jaoks on tõeliselt olulised mõisted nagu sot­siaalne sidudus, kodanikuühiskond, inimareng, kestlik eluviis. Ja siit jooksebki veelahe.

Allikas: Hiiu Leht 

Andra Veidemann: kuidas maakohta uuele elule äratada

24. veebruar 2011

Meile on aastaid sisendatud, et pärast suuri reforme hakkab majandus kiiresti kasvama ja koos sellega lööb ka maaelu õitsema. Minu arvates on tegemist järjekordse roosa mulliga.

Üks näide: 2006. aastal oli Tartu maakonna Piirissaare vallas keskmine palk statistikaameti andmetel 5045 krooni (naistel 3380 krooni). Keskmine! Kuid juba järgmisel, 2007. aastal Riigikogu ees esinedes ütles peaminister: „Järgmiseks aastaks on ette nähtud kohalikele omavalitsustele tulubaasi kasv 16 protsenti, võrreldes käesoleva aastaga, ja sellest kasvust on jäetud välja Euroopa Liidu vahendid. Teada on, et neid vahendeid saab olema aastatel 2007–2013 summas umbes 20 miljardit krooni, millele kohalikud omavalitsused saavad pretendeerida. Seega, meie senine praktika on paraku selline, et see kohaliku omavalitsuse eelarvemahu kasv on pigem 30 kui 20 protsenti aastas. See on väga märkimisväärne kasv ja sellise kasvuga maailma teiste riikide omavalitsused uhkustada ei saa.“

Tähendab, peaministri arvates on need olud väärt uhkustamist. Kas Piirissaare elanikud on aga süüdi, et nad elavad sellises kohas? Muidugi mitte. Nad on seal elanud sajandeid, seal elati ka nõukogude ajal. Kuidas siis nüüd, mil meil on oma valitsus, ei tasu elamine Piirissaarel enam ära?! Võib-olla oli teistel riigikordadel lihtsalt rohkem oidu, et maaelu mitte välja suretada. Ei saa ju maha raiuda kätt, mis sind toidab.

Asi on selles, et 11,4 protsendi tulumaksueraldiste juures saavad vaesemad omavalitsused (kindlasti ei käi siin jutt Viimsi vallast ega Tallinnast) üksnes talvel teid lahti lükata ja õpetajatele palka maksta. Ettevõtluse toetamine ja töötute tööle rakendamine või ümberõppe organiseerimine ei tule absoluutselt kõne alla, sest selleks ei jätku raha. Rahandusministri argument on, et kui omavalitsuste tulubaas läheneb 12 protsendile, ei oska kohalikud omavalitsused tulusid õigesti planeerida. Jõukamad said veel jõukamateks ja langesid veel suuremasse laenukoormasse, vaesed ei julgenud ikkagi laenu võtta, argumenteerib ta.

Tegelikkus on siiski teistsugune. Möödunud aastal eraldati omavalitsustele tasandusfondist 120 miljonit krooni, eurovahendid tulid veel lisaks. See on kõigest üks seitsmendik summast, mis omavalitsused tulumaksu näol riigile ühes kuus annavad. Praegusel juhul kahaneb tulumaksulaekumine järjest (on ka kuid, mil see on siiski tõusnud). 2010. aasta oktoobri tulumaksulaekumine oli 2008. aasta sama perioodi laekumisest 125,9 miljonit ja 2007. aasta oktoobri laekumisest 33 miljonit krooni väiksem.

Tuletan ka meelde, et tulumaksu-tasandusfondi eesmärk ei ole ettevõtluse käivitamine ja hoidmine maakohtades. Omavalitsustele eraldatakse tasandusfondist raha valemi alusel, mis koosneb põhiliselt reaalsetest kulutustest: kooliealiste ja vanurite arvu valla / linna territooriumil, kruusa- ja kattega teede hulka, looduskaitsealasid ja vee erikasutustasu. Suurtes valdades kasvas tulumaksulaekumine vaid 1%, väikelinnades aga hoopis vähenes 12%.

Kui valdade näitajad oleksid nii head nagu seda arvab peaminister, laekuks neist ka tulumaksu kindlasti palju enam. Mida tuleks teha? Tasandusfond ei lahenda probleemi. Tasandusfond on vaid aukude lappimine, näiteks on paljud vallad just tasandusfondi eraldiste kaudu viinud läbi oma veemajandusprojektid. Ei ole suudetud aga põhilist – võidelda töötusega. Näiteks paar aastat tagasi otsustas Rae vald kasutada kriisieelset ehitusbuumi ja võttis laenu, et ehitada teid ja koolimaju. Muuhulgas tehti kingitus ka riigile, ehitades välja riigitee äärset kergliiklusvõrku. Kõige suurema teene tegi Rae vald aga oma töötutele ehitajatele, mobiliseerides neid maksimaalselt – enam ei pidanud nad välisriiki teenima minema.

Kuidas reageeris sellele aga valitsus? Ta süüdistas Rae valda selle laenuvõtmise eest valitsussektori defitsiidis. Rae vallavalitsuse IRLi fraktsiooni andmetel on aga elu vallas tänu sellele sedavõrd käima läinud, et eramute ja kommunikatsioonide munitsipaalhankeid tuleb järjest juurde. Seega: kui omavalitsuste tulubaasi suurendada 11,4 protsenti või kuni 11,93 protsenti (sama palju, kui see oli veel 2009. aastal), ei peaks omavalitsused nii suurt reserviraha hoidma ega ka nii palju laenama.

Selle võib investeerida maakohtade heaolu arendamisse. Sedavõrd ei pea ka paika Jürgen Ligi väide, et kui tulumaksuprotsenti omavalitsustele suurendada, siis rikkamad vallad laenavad ennast lõhki. Rae valda süüdistati 2008. aastal vaat et majanduskriisi tekitamises, aga reaalsuses ei ole omavalitsus pankrotti läinud. Nagu öeldud, on Rae vald isegi investeerinud riigile olulistesse maanteedesse, parandades seega kogu riigi taristut. Riigi ja Rae valla toonane konflikt meenutab väga Robin Hoodi ja talupoegade vahekorda: talupojad kahtlustasid, et Robin võtab neilt viimasegi, reaalsuses pidas Robin neid aga hoopis ülal.

Allikas: http://www.ap3.ee/opinion/2011/2/24/arvamus-kuidas-maakohta-uuele-elule-aratada 

Jevgeni Ossinovski: “Siht on sportlik Ida-Virumaa!’

23. veebruar 2011

6. märtsil toimuvate Rii­gikogu valimiste üllatajaks ja uueks tulijaks Ida-Virumaal on tõusnud sotside nimekirjas kandideeriv kahest Inglismaa ülikoolist politoloogiamagistri kraadi saanud Jevgeni Ossi­novski. Noor Aserist pärit polii­tik sai veebruari algul ka Kohtla-Järve jalgpalliklubi Lootus asepresidendiks.

Juba sel laupäeval, 26. veeb­ruaril kell 13-16 korraldab Ossi­novski Jõhvi spordihallis FC Loo­tus perepäeva, kus saab vaadata Kohtla-Järve Lootuse ja Sillamäe Kalevi omavahelist mõõduvõt­mist, osaleda sportlikes mängu­des ning lapsi treeningrühmadesse registreerida.

Jevgeni Ossinovski sõnul rää­givad nii poliitikud kui valijad Rii­gikogu valimiste eel palju õiglastest maksudest, tasuta haridusest ja riigi toetusest peredele. Vähe­malt sama oluline on aga mõelda tervisele, spordile ja noorte vaba­le ajale.

“Majanduslangus on teinud oma töö ja noortesport Ida-Viru­maal on juba mõnda aega väga kehvas seisus. Tegelikkuses ei ole vaja ju mingeid kosmilisi summa­sid, et asjad uuesti liikuma saa­da,” räägib Ossinovski.

“See on meie kõigi ühishuvi, et Ida-Virumaa noortel oleks oma vaba ajaga midagi mõistlikku ette võtta ning ma usun, et toetajaid taolisele üdini positiivsele ette­võtmisele ei ole keeruline leida,” märkis Ossinovski optimistlikult ning lisas, et regioonis on pika­ajalised jalgpallitraditsioonid ning klubil on ka korralik kogus pöidlahoidjaid.

“Osaleme tiimidega erine­vates liigades ning see on väga ressursimahukas, sest mängud toimuvad üle terve Eesti,” selgitas Ossinovski.

Kohtla-Järve Lootuse põhi-meeskonna hooaeg algab amet­likult 6. märtsil Eesti meistrivõistluste esimeses liigas ning duubelmeeskond JK Orbiit alustab teises liigas. Järelkasv lööb kaasa erinevates noor­teklassides, kus­juures debüüdi teeb täiesti uus, U-17 eliitliigas startiv meeskond. Koha esiliigas võitles algavaks hooajaks välja ka klubi naiskond.

“Klubis treenivad rohkem kui 100 jalgpallurit ning meie 4 tree­nerit harjutavad nendega 5 korda nädalas – see on suur ja oluline panus kogu Ida-Virumaa spordiellu.”

Enda jaoks oluliste tee­made seas oled mitmel korral esile toonud haridust – mis on sotside plaanid selles vallas?

Hariduse kättesaadavuse suurendamine on tarkade töö­kohtade loomi­se ja stabiilse majanduskasvu olulisim eeldus. Võimalus õp­pida nii põhi-, kesk- kui kõrg­koolis tuleb rii­gi poolt tagada kõigile noortele. Tähtis on mär­kida, et tahame kindlustada tõelise riigipoolse tasuta põhi-ja keskhariduse. Ehk siis täiendavalt senisele rahasta­takse riigieelarvest muuhulgas koolilõuna kogumaksumus, töö­vihikud, kunstiõppe tarbed, koo­lisõit ning õpilaskodude loomi­ne ja ülalpidamine.

Nii sportimise kui muude noori arendavate tegevuste toe­tamiseks plaanime riigieelarvest rahastada ka kõigi põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste ning kut­seõppeasutuste õpilaste huviharidust kahe nädalatunni ula­tuses ehk 200 euroga (ca 3130 krooni) aastas.

Plaanid on tõeliselt ilusad, aga kas Sul ka pärast valimisi Kohtla-Järve klubi jaoks aega jätkub?

Loomulikult! See on ühis­kondlik amet, mida Ida-Virumaalt pärit poisina kavatsen pidada sõltumata sellest, kas Riigikogu valimised osutuvad minu jaoks edukaks või mitte.

Kui suureks hindad oma šansse Riigikokku pääseda? Oled ju sotside Ida-Viru nime­kirjas alles kolmas?

Seaduse järgi on piirkondli­kud nimekirjad “lahtised”, mis tähendab, et Riigikokku pääseb see, kes kõige rohkem hääli saab. Seepärast ei ole nimekirja-koht oluline ning ikkagi valija ot­sustab, kes teda järgmised neli aastat parlamendis esindab.

Pean oma võimalusi Rii­gikokku pääseda väga heaks. Usun, et olen suutnud Ida-Viru­maa inimestele näidata, et Eesti vajab rohkem sotsiaaldemo­kraatiat, kuna meie ees seisvaid sotsiaalseid probleeme tuleb lahendada nüüd ja praegu.

Samas ei ole Riigikokku saa­mine mulle eesmärk omaette. Ei taha mugavat elu ja head palka. Tahan midagi Eesti ühiskonna heaks reaalselt ära teha.

Kohtla-Järve Lootuse juhtkonda värske veri

“Oleme otsinud värsket verd klubi juhtimisse juba mõnda aega ning Jevgeni Ossinovski sobib sellesse ametisse suurepäraselt,” sel­gitas Lootuse president Andrei Škaleta otsust kaasta uueks hooajaks valmistuva jalgpalliklubi juhtkonda uus asepresident.

Andrei Škaleta sõnul on värske asepresidendi esmane ülesanne aidata leida täiendavaid vahendeid klubi tegevuseks, eriti aga noortespordi arenguks Kohtla-Järvel. “Palja entusiasmiga tulemusi ei tee – nii meistrivõistlustel osalemiseks kui noorte treenimiseks on vaja ka ra­halisi vahendeid,” lisas president.

Jevgeni Ossinovski -SDE kandidaat nr 415

• Üles kasvanud Ida-Virumaal Aseris ning õppinud esimesed

aastad Aseris ja Tapal

• Lõpetanud hõbemedaliga Tallinna Reaalkooli

• Lõpetanud Tartu Ülikooli cum laude filosoofia erialal

• Lõpetanud kiitusega magistriõpingud Inglismaal Warwicki ülikoolis kontinentaalse filosoofia erialal

• Teise magistrikraadi omandanud politoloogia erialal Inglismaal ülikoolis London School of Economics and Political Science, mille lõpetas samuti kiitusega

• Eesti ja vene keelt räägib emakeelena, inglise ja saksa keelt väga heal ning prantsuse keelt keskmisel tasemel

Allikas: Põhjarannik

Sven Mikser ei usu, et IRL lisakatsel haldusreformi tehtud saab

23. veebruar 2011

Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Sven Mikseri sõnul on vähe tõenäoline, et IRLil õnnestub pärast mitut läbikukkumist haldusreform läbi viia. Samas SDEl on tema sõnul selge visioon, kuidas seda teha.

Mikser rääkis Vikerraadio “Reporteritunnis”, et Eesti on üks Euroopa ääremaastunumaid riike, inimeste tulude regionaalsed erisused ja ebavõrdsus on väga suur. “Väga pikalt on komistatud haldusreformi otsa,” nentis ta.

Saatejuht Ainar Ruussaar küsis seepeale, kas sotsid koos IRLiga koalitsioonis olles teeksid haldusreformi ära.

“IRL on seda oma ministritega alates Tarmo Loodusest kuni praeguse regionaalministrini välja ju palju kordi proovinud, mul ei ole usku ja usaldust, et nad veel ühe katse saades, lisakatsel lati ületavad,” vastas Mikser.

“Sotsiaaldemokraatidel on küll väga selge visioon, mida teha tuleks. Alates sellest, et avalike teenuste osas peavad olema miinimumstandardit, mida vajadusel riigi osalusel garanteeritakse,” lubas ta.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sven-mikser-ei-usu-et-irl-lisakatsel-haldusreformi-tehtud-saab.d?id=40919543

Sotside juht Sven Mikser: mitte-eestlaste jaoks oli rahvastikuminister “meie minister”

23. veebruar 2011

Kui sotsiaaldemokraadid teevad valitsuse, siis rahvastikuminister on selles valitsuses olemas, ütles erakonna juht Sven Mikser.

“Me näeme Eestis kohta rahvastikuministril ja ka väga paljud mitte-eesti emakeelega inimesed ütlesid, et “see oli meie minister.” Ma ei näe põhjust, miks peaks selle probleemiga tegeleva inimese ametikoha kaotama,” ütles Mikser Vikerraadio “Reporteritunnis”.
“Kui sotsiaaldemokraadid teevad valitsust, siis rahvastikuminister on portfell selles valitsuses,” kinnitas Mikser. “Ma loodan et mingi nähtava aja jooksul on võimalik jõuda selleni, et teatakse presidenti ja peaministrit ja suudetakse ka poes ja tänavanurgal suhelda eesti keeles, aga kas sellega suudetakse lahendada kõik probleemid, kaasa arvatud integratsiooniprobleemid, ma ei usu,” viitas Mikser, et nende venekeelse elanikkonna probleemidega tuleb tegelda igapäevaselt ja pikaajaliselt.
 
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sotside-juht-sven-mikser-mitte-eestlaste-jaoks-oli-rahvastikuminister-meie-minister.d?id=40921897