Jaan Õunapuu: Raportist, võimuleppest ja reformist
31. märts 2011
Varasem töö vallavanema, maavanema ja regionaalministrina on jätnud minusse kõrgendatud huvi regionaalarengu ja haldusprobleemide vastu. Hiljuti avalikustatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) koostatud raport Eesti riigivalitsemise kohta ärgitas sulge haarama ja omapoolseid lahendusi pakkuma.
OECD raport toob selgelt välja meie ametkondliku killustatuse, kehva koostöö ja vähese haldussuutlikkuse, kuid läheb delikaatselt mööda asjaolust, et üha enam ametnikke ei teeni mitte Eesti riiki ja rahvast, vaid oma parteid. Raport vaikib ka sellest, et sisuline tagasiside ametkondi eriti ei huvita ja probleemide lahendamise asemel eelistatakse kontrollida, kas eeskirjadest või seadustest on kinni peetud. Kui on, siis on kõik korras.
Vahel tundub, et vaid riigikontrolör Mihkel Oviir oma meeskonnaga võitleb Eesti riigi tõhususe eest. Missioonitunnet ei kohta aga peaministripartei poolel, kus pole pikki aastaid midagi reformilaadset välja käidud. Võimul jätkavate erakondade valimislubaduste ja OECD raporti taustal osutus täielikuks pettumuseks värske koalitsioonileping, mis vaatab täiesti mööda regionaalprobleemidest ja kohalikest omavalitsustest, kelle tulubaasi on kavas hoopis kahandada.
Samas on päevselge, et Eesti riigi halduse kui terviku toimimine vajab kriitilist ülevaatamist ja seejärel põhimõttelisi muudatusi. Sissetallatud rada mööda tammumine süvendab piirkondlikke lõhesid veelgi, takistades Eesti arengut. Alustan sellest, et asja peab vedama võimekas administraator. Tuletan meelde, et riigihaldusele pani aluse aastatel 1990–92 võimul olnud üleminekuvalitsus eesotsas tollase riigiministri Raivo Varega.
Riigiministri ametkonna saaks kokku panna regionaalministri ja riigikantselei baasil, lisades talle nii õigusi kui ka kohustusi ning tugevdades teda kogenud spetsialistidega. Koostöös teadlaste ja Arengufondiga tuleb seal kokku panna Eesti riigi arengumudel ja siluda ministeeriumide lahknevaid seisukohti. Eesti halduskorraldusele ja -suutlikkusele tuleb leida erakonnaülesed lahendused, mis lähtuvad riigi kui terviku huvidest.
Riigikantselei nappidest teadetest võib välja lugeda, et ametkonnad on raportiga tõsist tööd alustanud. Arvan, et siin on arutamisainet ka vastvalitud kolleegidele riigikogus. Minu arvates väärib see teema erakorralise komisjoni moodustamist, näiteks halduskorralduse komisjoni nime all. On väga hea, et raport rõhub riigivalitsemise põhieesmärgile – pakkuda nii riigi kui omavalitsuste poolt inimestele võimalikult kvaliteetset teenust. Samast sihist lähtusid oma valimisprogrammis ka sotsiaaldemokraadid. Meie esitatud kahetasandilise omavalitsuse idee saab OECD raporti taustal uue hingamise.
Maakonnataseme omavalitsuse uudsel kujul taastamine pole imerohi, aga ta tekitab mõistliku vastukaalu olukorrale, kus ühelt poolt ahistavad kohalikku tegutsemist riiklikud raamid, teisalt käivad valdadele ja linnadele paljud kohustused rahapuudusel üle jõu. Ja nagu inimorganismis lööb haigus välja nõrgemates lülides, nii on ka väikelinnad ja maapiirkonnad suurtest keskustest palju haavatavamad.
Valitsemiskvaliteedi tõus eeldab riigi ja omavalitsuste mõistlikku tasakaalu. Kogu lugupidamise juures vallajuhtide vastu tuleb tunnistada, et nad jäävad partnerluses ministeeriumide ja ka suurlinnadega selgelt alla. Valijatelt mandaadi saanud maavalitsuste šansid oleksid märksa suuremad.
Nemad tegeleksid ühistranspordi, jäätmekäitluse, gümnaasiumihariduse ja ülemaakondlike registritega ning arengukavade koostamisega. Eks omavalitsuste liidud on püüdnud ka seni maakondades just sel printsiibil tegutseda. Paraku kammitsevad liitudesse kuuluvaid valla- ja linnajuhte valijaile antud lubadused ja konkurents piiratud vahendite pärast.
Kui tahame hästi toimivaid omavalitsusi, tuleb neile anda ka selleks võimalused ehk taastada esimeses järjekorras tasandusfond, üksikisiku tulumaksu ja kütuseaktsiisi laekumised 2008. aasta tasemel. Kõik see võimaldab valdadel ja linnadel oma elanike eest paremini hoolt kanda. Valitsemissüsteemi korrastama hakates ei tohi me unustada, et tänast Eesti riiki iseloomustavad suur tööpuudus ja euroala viletsaim elatustase. Ja muidugi seda, et Eesti riik pole valitsejate, vaid kõigi siin elavate inimeste jaoks.
Allikas: http://saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=24690&sec=0
SDE fraktsiooni asuvad juhtima Mikser, Saar ja Nestor
30. märts 2011
Täna pidasid esimest korda nõu Riigikokku valitud sotsiaaldemokraadid, kelle otsuse kohaselt saab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimeheks erakonna esimees Sven Mikser.
Fraktsiooni aseesimeestena hakkavad tööle Indrek Saar ja Eiki Nestor, kellest esimene on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja teine juhtis sotsiaaldemokraatide parlamendirühma Riigikogu eelmise koosseisu ajal.
„Valimistel me kahekordistasime oma esindatuse Riigikogus. 19 saadikut on jõud, mis lubab meil sotsiaaldemokraatia tugevamaks ja nähtavamaks teha,” ütles Mikser. Tema kinnitusel asuvad sotsiaaldemokraadid parlamendis jõuliselt kaitsma oma väärtusi ja neid ideid, millega valimistele mindi.
Täiendav info:
Kai Kalamees
SDE fraktsiooni nõunik
5102483
Kajar Lember: Valimised on surnud. Elagu valimised!
30. märts 2011
Seekordsed riigikogu valimised on ajalugu. Eesti erakonnamaastik on muutunud oluliselt selgemaks ning mingis mõttes tõesti ka igavamaks. Ühelt poolt jätab see võimalikke võimukombinatsioone ja valikuid vähemaks, kuid teisalt on see ka positiivne ning usun, et maailmavaate selguse mõttes ei ole see perspektiivis üldse halb. Inimestel tekib oluliselt parem võimalus siduda konkreetseid tegevusi poliitikute ja erakondadega ning seeläbi suureneb ka vastutus.
Sotsiaaldemokraadid saavad nendest valimistest vaid rõõmu tunda, sest suutsime oma positsiooni riigikogus parandada pea kaks korda ning see näitab, et oleme õigel teel. Tänan siinkohal kõiki toetajaid, nii oma valimisringkonnas kui ka erakonna toetajaid üle Eesti. Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal suutsime erakonnale saavutada läbi aegade parima tulemuse ning see toimus vaid tänu laiapõhjalisele meeskonnale, kes suutis kõigis kolmes maakonnas oma mõtted inimesteni viia. Tänud veel kord kõikidele toetajatele, kes uskusid hoolivama riigi vajalikkusesse.
Need valimised olid sotsiaaldemokraatide uus algus ka tugevnenud organisatsioonina, nagu enne valimisi sai ka lubatud. Juba praegu pöörame oma näo kohalike valimiste suunas ning loodame oma meeskonnas näha väga paljusid tublisid inimesi, kes tahavad anda oma panuse hoolivama Eesti eest ja olen alati valmis nendel teemadel vestlemiseks kohtuma.
Riigi tasandil on nüüdseks selge, et jääme opositsiooni ning püüame sealt anda oma parima riigi edendamiseks. Kahjuks jäävad meie käed suurteks muudatusteks seekord veel veidi lühikeseks, kuid olen veendunud, et see ei jää nii väga pikaks ajaks. Tõsine tormihoiatus on valitsevatele erakondadele antud ning tuult on meie purjedes piisavalt.
Koalitsioonikõnelused on lõppenud ja meie riigi uue valitsuse liikmed erakondade poolt ära koputatud ning Eesti saab edasi liikuda valitud isevooluteel. Mis sa muud ikka oskad kosta, kui võimul olev valitsus põlistas oma võimu ning rahvas tegi oma kindla valiku, mille tegemistes võib kindel olla. Ühelt poolt on mul hea meel, sest selline valik näitab, et meie riigil ja rahval läheb nii hästi, et muutusi pole justkui vaja. Teisalt olen veidi kurb, sest minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi vähe ning kodumaal ringi sõites ja inimestega kohtudes ei ole selline arvamus valdav.
Küllap suudeti valimisperioodil siiski oma lubadused hästi vormida ja üle poole valimistel osalenutest jäi uskuma, et lubatud lepingule võib kindel olla. Saarlasena olen veidi kurb, et meie valimisaktiivsus oli üks väiksemaid ja suur osa ei hoolinud oma arvamuse avaldamisest.
Kaks koostööpartnerit, kes juba aastaid on käinud ühte jalga, suutsid suhteliselt kiiresti kokku panna ka valitsemisleppe, mis haarab endasse lausa üle 50 lehekülje tihedat, kuid ebaühtlast teksti. Ajakirjanikud on juba teinud ära tänuväärse töö ja võtsid sealt välja laused, mis räägivad arendamisest, parendamisest ja säilitamisest ning järele jäi tervelt seitse lehekülge. Tubli töö!
Aga ega maht olegi oluline, vaid hoopis asja sisu ja mõju Eesti arengule. Selgelt kõige kummalisem kogu selle leppe juures on see, et kaks erakonda, kes on võimul olnud ka viimased neli aastat ja üks osapool veelgi kauem, ei suutnud oma põhilubadusi panna täismahus täitmisele ning ajaplaanis lükati need sisuliselt järgmiste valimiste teemaks.
Ehk valitseme veel kolm aastat rahus ja seejärel hakkame enne järgmisi valimisi oma eelmisi lubadusi ellu viima ning siis peab nendest tuleneva koormuse riigieelarvele välja vedama juba uute valimiste järel võimule tulev koalitsioon. Tundub justkui pikk plaan, mille teises otsas terendab opositsiooni jäämine pärast 2015. aasta valimisi.
Värskust ja jõudu oleks sellesse valitsusse kindlasti vaja ning pelgan, et mõned erakonnasiseselt ümber jagatud portfellid seda värskust sinna vaevalt toovad. Vaadates ka mõningaid ministrivalikuid, ei suuda neid küll ette näha haldusala põhiliste huvigruppidega arengutest vestlemas ning arutamas valdkonna sisuliste teemade üle, kuid anname neile traditsioonilise sisseelamisaja ja vaatame, mis sealt tulema hakkab.
Üldiselt tuleb opositsioonipoliitikuna tõdeda, et mulle see valitsus küll meeldib. Kohe väga. 100 päeva…
Enne valimisi pidasid mõlemad erakonnad teineteise põhilubadusi rahaliselt kalliks ja seetõttu tundubki, et kompromissiks jäetakse need esialgu ellu viimata, et siis paar aastat vaadata, mis toimuma hakkab. Ehk tegelikult ei olegi näha, mida konkreetselt soovitakse ühiskonna edendamiseks kohe korda saata. Võib-olla see ongi strateegia, et kompame üksteise piire veel kuni kohalike valimisteni ning siis vaatame, mis edasi saab. Kas on vaja koalitsioonis muutusi või saadakse veel koos hakkama?
Üldiselt tundub küll olevat paberile pandud kaval plaan teha kahed valimised ühtede lubadustega – lihtne ja primitiivne. Nagu ka meie riigivalitsemine, mis on sinu kindel valik ja millele võib tõesti kindel olla.
Tõelist koostöövalmidust partnerite vahel näitab ka see, et väiksema osapoole esimehele ei antudki sisuliselt valida portfellide vahel, vaid anti peenelt mõista, et oled väga valitsusse oodatud, kuid tool on juba ette valmis pandud. Ka oma erakonna sees mängiti isamaalased nii ilusasti nurka, et ainsana jäetigi võimalus valitsusse pääseda esimehel, sest muidu oleks kampsunivaba valitsus ning see ei jätnud muud valikut, kui asuda kaitsesse. Ja eks tal ole varasemast ajast puusalt tulistamise kogemus ka valitsusse kaasa võtta ning jääb vaid loota, et märklaud saab seekord vähe asisem ning sihik paika.
Lahingus on vana tõde, et parem vale otsus kui otsustamatus ning see saab minu meelest probleemiks ka praegu. Näitena kohalikele omavalitsustele on suured reformaatorid panustanud oma leppes sisuliselt paar sisutühja lauset ning kuna jätkab ka praegune minister, tekib küll küsimus, et, härrased, mis siis ikkagi saab?
Vägisi tundub, et plaan ongi lasta omavalitsustel tasapisi närbuda. Lisame jätkuvalt tasa ja targu neile kohustusi, raha sinna juurde ei anna ning vaatame, kui kaua see eksperiment veel kestab! Kui kaua tahab eestlane maal elada, sõltumata sellest, et teed lagunevad ja buss ei sõida ning kool on kaugel? Õnneks on pärismaalane visa ja vastupidav. Lootus ja usk pidid minema viimasena…
Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks ongi ju tegelikkuses see, et sisuliselt on jäetud sealt välja probleemseimad teemad – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Enne valimisi olid kõigi huultel lapsed ja haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus. Koalitsioonilepe räägib vaid kõrgharidusest ja sisuliselt antakse tormihoiatus väiksematele maagümnaasiumidele.
Lubadus, kus räägitakse haridusele võrdse ligipääsu tagamise jätkamisest on ikka selline demagoogia, et võtab silma märjaks ja seda mitmes mõttes. Kas tõesti tahavad praegused valitsejad väita, et Eestis on kõigil haridusele võrdne ligipääs? Selle peale oskaks tõesti vaid taevast appi paluda.
Aga olgem optimistid. Rahvas on oma sõna öelnud ja praegu selle leppe alusel vähemalt valitsus sünnib ning eks targa opositsiooni roll ongi juhtida tähelepanu asjadele, mida valitsus ei märka või ei taha märgata.
Kindel on see, et ka opositsioonis oleme valmis toetama valitsuse mõistlikke algatusi ning jääb vaid loota, et neid ikka tehakse. Veidi nõutuks teeb aga siiski see, et nii pikalt koos toimetanud tegelased on nii üldsõnalise plaani välja pakkunud ning see annab taas võimaluse valitsusperioodi lõpus öelda, et parendasime, arendasime, aga majanduslikud võimalused kahjuks ei saabunud…
Allikas: http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=41682
Eiki Nestor: kaitseministri koht erakonna esimehele ei sobi
30. märts 2011
Sotsiaaldemokraatliku erakonna tipp-poliitik Eiki Nestor arvab, et Ene Ergma asemel sobiks riigikogu esimehe koht kindlasti palju paremini IRLi juhile Mart Laarile. Ta lisas, et riigikogu juhatuse roll on devalveerunud ja sinna upitatakse sageli erakondlikke marionette.
“Mart Laar on kindlasti ennem riigikogu esimees kui kaitseminister. Ma väga vabandan kogu austuse juures kaitseministeerumi ja IRLi vastu, aga kaitseministri koht ei ole erakonna esimehe koht,” ütles Nestor Delfile.
Nestor selgitas, et riigikogu juhatuse roll on devalveerunud ja seda seetõttu, et sinna on upitatud viimasel ajal selliseid inimesi, kes teevad seda, mida neile parteikontorist öeldakse. “Ju siis nende erakondadel on olnud nii mugavam. Poliitilisi isiksusi oleks juhatusse rohkem vaja, kes suudavad ennast kehtestada ka näiteks riigikogu ja valitsuse suhetes. Ja öelda valitsusele, mis on sobilik ja mis mitte,” sõnas Nestor.
Kui Nugis oli riigikogu esimees, siis kummitemplist ei räägitud
Nestori hinnangul on seni riigikogu esimehena kõige paremini hakkama saanud Ülo Nugis. “Temas oli poliitilist tarkust ja teadmisi öelda valitsusele või koalitsioonipartneritele, kes midagi tahtsid teinekord teha, et ei — ma saan aru küll, mida te teha tahate, aga nii see asi ei käi. Kui Nugis oli riigikogu esimees, siis kummitemplist ei räägitud,” meenutas Nestor.
Nestor tunnistas, et ka vahepealsed juhid said riigikogu juhtimise ja kehtestamisega rahuldavalt hakkama. “Minu meelest ka Toomas Savi ajal oli valitsuse suhtumine riigikogusse mõistev, austav ja arusaav,” ütles Nestor ja lisas, et Ene Ergma (IRL) ajal on kõik tagurpidi läinud.
“Tegemist on tubli teadlasega, kellel minu meelest poliitiku anded puuduvad täielikult. Teda on juhtinud need jõud, kes teda on esimeheks pannud,” kurtis Nestor.
Jänesega tehti tuttav trikk
Endise kultuuriministri Laine Jänese (RE) asetamist riigikogu aseesimeheks Nestor kritiseerima ei torma, ent tunnistab, et Jänesega tehti lihtsalt ammusest ajast tuntud vangerdus. “Eks ta selles mõttes on jah tuttav trikk. Seoses sellega, et ta ei saanud ministrina tööga hakkama, edutati kõrgemale ametikohale. Seda on juhtunud ka mujal,” sõnas Nestor ja lisas, et eks seda, kuidas Jänes riigikogu juhatuses hakkama saab, näeb mõne aja pärast.
Nii Keit Pentus (RE) kui ka Jüri Ratas (KE) said Nestori arvates riigikogu juhtimisega hakkama suurepäraselt. “Nad tegid seda kiretult, erapooletult ja konkreetselt.”
Nestor ütles lõpetuseks, et tegelikult peaks just riigikogu juhatus selgitama esimesena neid asju, mille eest parlamenti avalikkuse ees sageli kritiseeritakse. “Riigikogu juhatus peaks olema esimene suurus, kes suu lahti teeb, seisukohti selgitab, kommenteerib.”
Kuigi erakonnad esitavad oma kandidaadid riigikogu juhatusse esimesel riigikogu istungil, saab Reformierakonna ja IRLi läbirääkimiste tulemusena riigikogu esimehe koha taas Ene Ergma, aseesimehe koht läheb Laine Jänesele.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/eiki-nestor-kaitseministri-koht-erakonna-esimehele-ei-sobi.d?id=42919257&l=fplead
Jaak Allik: Lang ei lähe kultuuriministri toolile lihtsalt istuma
29. märts 2011
Kunagine kultuuriminister Jaak Allik paneb Rein Langile kui uuele kultuuriministrile suuri lootusi ja usub, et kultuurisõbraliku ja mõjuvõimsa inimesena suudab ta nii mõndagi korda saata.
«Tegemist on inimesega, kes tunneb hästi kultuurisfääri ja selle tegijaid ja käib kultuurisündmustel tihedamini kui paljud tema eelkäijad. Erinevalt Laine Jänesest, kellel olid kultuuriinimestega üsna keerulised suhted, ei teki Langi ja kultuuriringkonna vahel ilmselt sellist distantsi. Ta on aktiivne ja tubli inimene, kelle puhul ma olen kindel, et ta ei lähe kultuuriministri toolile lihtsalt istuma,» rääkis Allik Postimees.ee´le.
Kuna Langil on ka Reformierakonnas sees üsna suur mõju, siis võib temast Alliku arvates kultuuriministrina üsna palju kasu olla. «Mulle on äärmiselt huvitav, mida ta kultuuriministrina tegema hakkab. Ootan huvi ja positiivse lootusega,» märkis ta.
Alliku sõnul peab kultuuriminister aru saama, et kultuuriasutusi juhatavad kunstnikud, mitte ametnikud ega administraatorid ja nendega tuleb ka vastavalt suhelda. «Kõige olulisem on inimesi kuulata ja probleemid ära tunda,» märkis ta.
Kaks olulist teemat, mis vajavad Alliku hinnangul lahendamist, seonduvad kultuuritöötajate palkade ja käibemaksu tõstmisega. Näiteks pole Alliku sõnul koalitsioonilepingus kultuuritöötajate palgatõusust midagi räägitud, kuid ometi on see tema hinnangul põletav teema, sest kultuuritöötajate palgad on viimaseil aastail Eesti keskmisele kõvasti alla jäänud.
Lisaks vajab Alliku sõnul lahendamist käibemaksu tõstmisega kaasnenud probleemistik. Alliku sõnul lubas endine kultuuriminister Laine Jänes pärast maksutõusu, et sellest saadav lisaraha suunatakse kõrgkultuuri toetuseks, kuid tegelikkuses see nii ei läinud. «Ma saan aru, et uus valitsus ei kavatse käibemaksu langetada, aga lisaraha tuleks siis ikkagi kultuuri suunata,» leidis ta.
«Lang peab ministrina lähtuma küll koalitsioonilepingust, aga teda tundes ma usun, et ta ainult sellega ei piirdu,» lisas Allik.
Allikas: http://poliitika.postimees.ee/?id=410366
Kreitzberg: Aaviksoo saamine haridusministriks teeb kõhedaks
29. märts 2011
Kunagine haridusminister Peeter Kreitzberg (SDE) muretseb Jaak Aaviksoo haridusministriks saamise pärast. Kreitzberg kardab, et Aaviksoo rakendab haridusmaastikul kaitseministeeriumist külge jäänud võtteid.
“Aaviksoo on kahtlemata võimekas inimene ja teeb selgeid asju, aga mina tunnen tema tegevuses väga selget ohtu. Minu jaoks on temal liiga palju majandusväärtusi ja võibolla natuke vähem haridusväärtusi,” ütles Kreitzberg Delfile.
Kreitzberg meenutas, et just Aaviksoo oli see, kes Tartu Ülikooli rektorina käivitas tasulise kõrghariduse Eestis. “Ta tegi seda läbi Tartu Ülikooli põhikirja. Mina arvan, et Tartu Ülikool oleks pidanud kohe minema rahvusülikooli teed,” sõnas Kreitzberg.
“Ma tahan talle edu soovida, aga natukene kõhe tunne on pärast tema Diplomaatias avaldatud artiklit. Üks haridusinimene peaks olema natuke teistsuguste väärtustega,” arvas ta.
“Kui ta läheb nüüd ka jõuga seda tasuta kõrgharidust ellu viima, ehk 40 protsenti riikliku koolitustellimuse suurendamist ja hakkab seda tegema haridussüsteemi tasakaalust välja viimise arvelt, siis see on küll väga halb lahendus.”
Kõige hullem resultaat võib Kreitzbergi sõnul olla see, et Aaviksoo lihtsustab haridusmaastikku ja läheb väga lihtsate valemitega oma plaane ellu viima. “See kui ta lähtub väga palju mingitest majandus- ja lihtsatest rahastamiskriteeriumidest. Eks võib ju arvestada seda, et kui sa tuled militaarsfäärist, see paradigma, kuidas seal käitutakse ja otsuseid tehakse erineb radikaalselt sellest, kuidas tehakse otsuseid haridusvaldkonnas.”
Kreitzberg lisas, et kui üldse kaks ministrikohta väga palju erinevad teineteisest ülesannete poolest, siis on need haridusministri ja kaitseministri kohad.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kreitzberg-aaviksoo-saamine-haridusministriks-teeb-kohedaks.d?id=42881587&l=fplead
Rein Järvelill: Koalitsioonilepe: liiga ilus, et olla tõsi
29. märts 2011
Sellisele programmile oleks ilmselt ka vasakpoolsemad erakonnad valmis alla kirjutama. On ju programmis seatud prioriteetseks inimeste sissetulekute kasv, riik hakkab panustama hariduse, teaduse ja kultuuri arendamisse. /—/
Selge on ka see, et sellise priske lubaduste paketi rahastamiseks napib vahendeid. Seetõttu on tasakaalus eelarve teema tõrjutud tagaplaanile. Selles pole muidugi midagi ohtlikku veel riigile, kuid laenurahast väga kriitiliselt rääkinud valitsus tahab just laenurahaga jätkata suurema osa oma valitsemisperioodist. IRL on täielikult unustanud oma lubaduse viia eelarve kohe tasakaalu ja Reformierakond lubab eelarve ülejääki jõudmist aasta jagu hiljem, 2014. aastal.
Valitsusliidu programmis on veel teisigi vastuolusid, millele pole lahendust pakutud. Ühelt poolt lubatakse omavalitsustele iseseisvat tulubaasi, regionaalse tasakaalustatuse ja kohaliku demokraatia suurendamist, teehoiuraha kasvatamist omavalitsustele, teisest küljest lubatakse vähendada omavalitsuste tulubaasi, tehes väga olulisi maamaksusoodustusi koduomanikele.
Teine suundumus, mis silma hakkab, on mitme lubaduse lükkamine nelja aasta tagusesse perioodi ehk siis järgmisele valitsusele. Nii viiakse emapensioni täielik ja kulukam rakendamine, tulumaksumäära alandamine järgmise valitsuse valitsemisperioodi ehk 2015. aastasse. Soliidne oleks, kui valitsus plaaniks ikkagi oma maksimaalse valitsemisperioodi raames poliitikaid, mitte ei sätiks tulevastele valitsustele eelarvemiine.
Programmi tõsiseltvõetavust vähendab ka liigne ebamäärasus: alustame, tagame, kindlustame, suurendame… Mida ja millises ajaraamis tahetakse teha, jääb arusaamatuks. Ärevaks teeb plaan lisaraha saada riigile kuuluva vara ja ettevõtete erastamisega. Vara ja tulu teenivate ettevõtete müügi arvel elamine ei ole kindlasti jätkusuutlik, rääkimata riigi strateegiliste huvide ohtu seadmisest.
Elame-näeme, kuidas valitsus oma programmi realiseerimisega toime tuleb. Kardan siiski, et kokkuleppe saavutamise nimel on programm liialt õhku täis puhutud ja ilustatud.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/420329
Sven Mikser: Koalitsioonileppe suur õõnes puu
28. märts 2011
SDE esimees Sven Mikser kirjutab, et sündinud koalitsioonilepe ei vii Eestit järgneva 11 aastaga Euroopa viie jõukama riigi hulka.
Kui valimisjärgselt selgus, et uut valitsusliitu asuvad looma vanad partnerid Reformierakond ja IRL, võis eeldada, et ümbersündivale koalitsioonile üritatakse uut värskust anda vähemalt sel teel, et partnererakondade vahel segatakse ümber ministriportfellide kaardipakk. Teisest küljest võis eeldada, et valdavas osas on teineteise ootused ja huvid partneritele teada ja et sisuliste valimislubaduste elluviimisega saab võimuliit alustada viivitamata. Üllatusena selgus, et mõlemas plaanis läks sootuks teisiti.
See, et reformierakondlased ja IRL-lased omavahel ühtegi ministriportfelli ei vahetanud, osutab eelkõige muidugi selgelt tunnetatud ohule, et kui sel Pandora laekal kord kaas avada, siis ei pruugi selle sulgemine olla niisama lihtne. Kui formaalselt tundus loogiline, et pärast seda, kui reformistid on Ansipile võtnud peaministrikoha, küsib IRL oma juhile Mart Laarile välisministri portfelli, siis tegelikkuses võinuks ministeeriumide ümber jagamisel selguda, et õige löömine käib hoopis majandus- ja kommunikatsiooniministri positsiooni pärast ja et Laar ja tema portfell ei ole sugugi esimesel ega isegi mitte teisel kohal IRLi prioriteetide reas. Nii jäeti kõik vanamoodi ja kosmeetilised ümberkorraldused jäid kummagi partneri siseasjaks.
Nii jäigi kõik vanamoodi. Otsides stagnatsioonist midagi positiivset, võiks sel puhul ju oodata, et vähemalt ei vaja vana peremees vanas majas enam sadat päeva adra seadmiseks, vaid saab kohe sama soojaga asuda oma lubadusi teoks tegema. Paraku kõneleb avalikuks saanud koalitsioonilepe muud. Enamiku puhul neist lubadustest, mida üldse saab mingil määral mõõdetavateks lugeda, on täitmise tähtaeg lükatud valitsemisperioodi teise poolde. Lahenduste tulevikku lükkamine puudutab nii maksu- kui hariduspoliitikat. Näiteks lubab valitsusliit osalist sotsiaalmaksu lage alates 2014. aasta algusest ja tulumaksumäära alanemist alates 2015. aastast, ringitoetust kooliõpilastele 2014. aastaks ja vajaduspõhiseid õppetoetusi aasta hiljem.
Tulumaksumäära protsendilise langetamise lubadus kaks kuud enne järgmisi parlamendivalimisi on üsna küüniline samm, kuivõrd sellest tuleneva eelarveauguga tegelemine jääb sisuliselt juba järgmisele parlamendile ja valitsusele. Sotsiaalmaksu lagi pensionikassat puudutavas osas sisaldab aga omapärast paradoksi, kus maksusoodustus tehakse tööandjale, saadava teenuse piirang jääb aga töövõtja kanda.
Selline «pikk vaade», kus kaks aastat hoogu võetakse, et siis lõpu eel lubatu teoks teha, kõneleb kahest asjast: esiteks sellest, et ka võimupartnereil endil on kahtlusi oma lubaduste rahalise teostatavuse osas. Siin meenub eredalt kas või lahkuva haridusministri tuline valimiseelne vaidlus jätkava rahandusministriga, milles jäädi märkimisväärselt erinevale arvamusele kummagi erakonna lubaduste täitmise hinnalipiku osas.
Teine ja küünilisem tõlgendus võib olla see, et enne partneri lubaduste täitmist võetakse äraootav positsioon, kuna ei olda kindlad, kas loodav valitsusliit valimisperioodi teise semestrini üldse kestab. Ses osas on kriitiline hetk 2013. aasta kevadsuvi, mil algab kohalike valimiste aktiivne kampaania, mis traditsiooniliselt ka võimuliitlaste suhted tavalisest suurema pinge alla seab.
Seda võib koalitsioonilepet vaadates küll öelda, et tegu ei ole dokumendiga, mis viiks Eesti riigi järgneva 11 aastaga Euroopa viie jõukama hulka. Ka peegeldab leppe sisu valitsusliidu dilemmat – leida kompromiss Reformierakonna seniste poliitikate jätkumist tõotava programmi ja IRLi uusi ootusi genereerinud populistlike valimislubaduste vahel.
Kuigi lepe kiidab paljusõnaliselt tasakaalus eelarve voorusi ja lubab vastutustundlikku eelarvepoliitikat, on selge, et just poliitiline vajadus rahastada vähemalt sümboolselt IRLi valimislubadusi lükkab eelarvetasakaalu tegeliku saavutamise vähemalt aasta võrra kaugemale tulevikku.
Kuna mõlemad partnerid süüdistasid alles äsja teineteist ülemäära kulukates valimislubadustes ning praalivad nüüd, et said leppesse kõik, mida ihaldasid, siis oleks ilmselt paslik korraldada kiiresti ka vastse koalitsioonileppe erapooletu hinnastamine, seda enam, et paljude analüütikute arvates sööb teise pensionisamba sissemaksete taastamine üksinda ära suure osa isegi optimistliku majanduskasvu prognoosi puhul riigieelarvesse täiendavalt laekuvast tulust. Lisaks ei saa me tulevikus arvestada kriisiajal eelarve tulupoolele kirjutatud ühekordsete tuluallikatega.
Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks on see, et sisuliselt on jäetud käsitlemata Eesti praegused suurimad valuprobleemid – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Tööpoliitikas on kaks lubadust, mis on koalitsioonipartnerite teadvusse jõudnud ilmselt just tänu sotsiaaldemokraatide aastatepikkusele pingusele. Need on erisoodustusmaksu kaotamine tööandja poolt töötajate tasemekoolitusse tehtud kulutustelt ja tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi loomine. Nende lubaduste realiseerimisel võib koalitsioon arvestada ka opositsiooni toega.
Kahetsusväärne on seevastu aga tõsiasi, et vaatamata kaunikõlalisele jutule paindlikust turvalisusest ja aktiivsetest tööturumeetmetest ei ütle lepe sõnagi nende meetmete senisest suurema riikliku rahastamise kohta. Prioriteetide osas on ka teisi küsitavusi. Nii deklareeritakse vajadust avatuse ja sallivuse järele, soovitakse muuta Eesti atraktiivseks välismaistele tippspetsialistidele ning väljendatakse vastuseisu odava masstööjõu sissetoomisele, ent selle kohta, milline on valitsusliidu palgapoliitika ja kuidas luuakse Eesti inimestele eeldused leida kodumaal äraelamist võimaldavat tööd, ei leia leppest midagi.
Laste ja hariduse osas on pilt sama vastuoluline. Kõrghariduse riikliku tellimuse hüppeline suurendamine on muidugi tervitatav, ent selle kõlava lubaduse varjus jätkab koalitsioon juba valimiskampaania käigus välja töötatud muinasjutu veeretamist, et hariduse madalamatel astmetel on juba praegu kõik korras ning et piisab üksnes olemasoleva hoidmisest ja jätkamisest. Lubadus «tagada ka edaspidi võrdne juurdepääs kvaliteetsele kooliharidusele» on ilmne tunnistus sellest, et hariduspeatüki kirjapanijad on tasuta kõrghariduse idee särast pimestatud ega näe adekvaatselt tervikpilti.
Omaette põnev on lubadus viia teadus- ja arendustegevuse rahastamine kolme protsendini sisemajanduse kogutoodangust. See enam kui kahekordne kasv on tervitatav, paraku ei ütle lepe midagi ei selle kohta, kust raha tuleb, ega ka selle kohta, milleks konkreetselt lisaraha kasutatakse.
Suur osa koalitsioonileppe enam kui viiekümnest leheküljest on aga kaetud ülimalt abstraktsete või siis ilusate, kuid õõnsate deklaratsioonidega, mis on vaevalt väärt paberit, millele nad on trükitud. Lugedes lubadusi stiilis «vaatame kriitilise pilguga üle riigilõivud», «peame õigeks, et ühe pere lastel on võimalik käia samas lasteaias» või «peame oluliseks peredele suunatud sotsiaalteenuste kvaliteedi tõusu», ei saa ma teada, milliseid samme neis valdkondades reaalselt astuda kavatsetakse. Ent mul ei ole vähimatki kahtlust, et kui see koalitsioon kord lõpetab, kuulutatakse ka need kolm lubadust vähemalt 90 protsendi ulatuses täidetuks.
Allikas: Postimees
Sven Mikser: Kas demokraatia vältimatu võidukäik?
28. märts 2011
Araabia maid raputava rahutuste laine ulatus on üllatav ja muljetavaldav.
Liibüas toimuv Muammar Gaddafi režiimi vastane ülestõus tõuseb üldisest mässulainest esile selle poolest, et tegu on ainsa mässukoldega, kus rahvusvaheline kogukond on otsustanud sõjaliselt sekkuda.
Rahvusvaheline sekkumine ei tulnud kiiresti ega kergelt. Enne seda, kui ÜRO julgeolekunõukogu lennukeelualale õnnistuse andis, jõudsid üles-tõusnud mitmed suuremad linnad ja olulised naftatootmiskeskused esmalt enda kätte haarata ja seejärel uuesti Gaddafi lojalistidele kaotada. Kui rahvusvaheline sekkumine toimunuks hetkel, kui opositsioonijõud olid oma edu tipul, võinuks üles-tõusnud oma eesmärkideni jõuda kiiremini ja väiksemate kaotustega. Julgustav märk on, et nädal pärast lennukeeluala kehtestamist on trend taas opositsiooni kasuks pöördunud ja osa kaotatut on uuesti tagasi võidetud. Ajdabiya tagasivallutamine, milles liitlaste õhu-rünnakud Gaddafi lojalistide positsioonidele mängisid võtmerolli, on ülestõusnuile kindlasti oluline moraalne võit ja avab tee läände, Tripoli poole.
Lääneriikide ettevaatlikkus sõjalise sekkumise sanktsioneerimisel tuleneb olulisel määral Afganistani ja Iraagi valusatest kogemustest. Peale ohu, et taas kord võib missioonilt lahkumine osutuda raskemaks kui esmane sekkumine ja sõjalise edu saavutamine, kardavad paljud, et Liibüa siseasjadesse sekkumine võib araabia maailmas lõkkele puhuda uue läänevastasuse leegi. See seletab, miks Araabia Liiga otsusel paluda rahvusvaheliselt kogukonnalt lennukeeluala kehtestamist ja Liibüa tsiviilelanike kaitsmist oli ÜRO julgeolekunõukogu liikmete jaoks sedavõrd suur kaal.
/* (c)AdOcean 2003-2010, epl_ee.www.epl.ee.Main.artikli keskel 468 */ ado.slave(‘adoceandelfieescmhnqrrrs’, {myMaster: ‘foRHDjYYhzl3jit3rE05gfh9IK1YK_NGxXhwW6NNTKf.q7′ });
See ei ole Iraak 2003
CNN-i julgeolekuanalüütik Peter Bergen selgitab oma äsjases artiklis, miks 2011. aasta Liibüa sündmused erinevad 2003. aasta Iraagi sündmustest. Peamiseks erinevuseks nimetab Bergen ÜRO julgeolekunõukogu selget resolutsiooni ja Araabia Liiga toetust. Pigem, ütleb Bergen, sarnaneb Liibüa praegune olukord 1991. aastal olnud Saddam Husseini Kuveidist välja-tõrjumise operatsiooniga, millel samuti oli rahvusvahelise üldsuse lai toetus ja mille sõjalises teostamises osalesid mitmed araabia maad.
Bergeni joonistatud paralleel esimese Lahesõjaga siin lõpeb, ent paraku võib analoogiaga ka kaugemale minna. Pärast liitlaste maavägede lahkumist 1991. aasta sõja järel jäid Ühendriigid koos mõne liitlasega aastateks jõustama lennukeeluala Lõuna- ja Põhja-Iraagi kohal. Ka nende lennukeeluala eesmärk oli tagakiusatud tsiviilelanikkonna – kurdide ja šiiitide – kaitsmine valitsusjõudude vägivalla eest. Ka toona loodeti, et liitlaste õhuvägede toetusel suudavad ülestõusnud diktaatori kukutada ja alustada demokraatlikku üleminekuprotsessi. Paraku ei suutnud.
Edasisi võimalikke stsenaariume on kaks: optimistliku versiooni kohaselt suudavad üles-tõusnud liitlaste õhujõudude abiga Gaddafi võimult tõrjuda, pessimistlikumas väljavaates jääb Gaddafi vähemalt Tripolis võimule ning konflikt ja seega ka liitlaste kohustus lennukeelu-alast kinnipidamist kontrollida aastateks venima. Omaette küsimus on NATO otsus võtta operatsiooni juhtimine enda kanda. Eesti vaatevinklist olnuks ilmselt parem, kui operatsioon jäänuks sellesse reaalselt panustavate riikide juhtimise alla.
On ju meie jaoks tähtis, et liitlaste kollektiivkaitse jääks ka tulevikus alliansi keskseks funktsiooniks ja kõik muu, sealhulgas ülemereoperatsioonid, peaksid seda tuumikfunktsiooni toetama. NATO osalemine rohkearvulistel ebamäärase lõpptäht-ajaga ülemeremissioonidel võib mõjutada liitlaste võimet panustada tähelepanu ja vahendeid tuumikülesandesse. Samal ajal on meile oluline ka alliansi poliitiline solidaarsus ja NATO konsensusotsuse blokeerimine Liibüa missiooni juhtimise ülevõtmisel ei oleks kindlasti olnud Eesti huvides.
Kuigi mõni EL-i poliitikapaber ülistas hiljuti Mubaraki-järgse Egiptuse „pöördumatut demokratiseerimist”, on tegelikult võimatu öelda, millega päädib araabia maailma raputav „raevu kevad” või milline saab olema Gaddafi-järgse Liibüa režiim.
Liibüa-operatsiooni suurimad küsimärgid ei ole siiski sõjalised. Suurim probleem on kõike-hõlmava poliitilise strateegia puudumine, mis võimaldaks hinnata, kas loodetav sõjaline edu viib meid soovitud suunas ja on poliitiliselt jätkusuutlik.
Teine küsimus, mis võib kerkida kiiremini kui näha tahaksime, on Liibüa-sarnase olukorra tekkimine mujal. Pole teada, mida tahab või suudab araabia või läänemaailm teha näiteks juhul, kui Süüria rahutused paisuvad ja Damaskuse režiim otsustab nende lõpetamiseks kasutada ulatuslikku vägivalda.
Araabia maade rahutuste lõpptulemus ja pikaajaline tähendus on lahtine ja üksnes väga suur optimist peab toimuvat demokraatia pöördumatuks või-dukäiguks.
Lääne soov toetada demokraatiameelseid jõude on kiidu-väärne, ent meie reaalne sekkumine peab olema läbimõeldud ja vastutustundlik, vastasel juhul riskime olukorraga, kus nii lääneriikide kui ka lääneliku demokraatia maine saab araabia maailmas uue hoobi.
Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/595174
Anvelt: riik võiks panustada eesti kultuuri tõlkimisse vene keelde
28. märts 2011
Juba teist teost vene keelde tõlkida plaaniv Andres Anvelt leiab, et Eesti turul on olukord venekeelse kirjandusega väga probleemne.
“Kui vaadata keskmist eesti raamatu hinda ja keskmist venekeelset Venemaalt tulnud raamatu hinda, siis see vahe on suurem kui kaks korda,” iseloomustas Anvelt ERR-i uudisteportaalile raamatuturul valitsevat keerulist olukorda.
Anvelt on juba varem lasknud tõlkida vene keelde oma raamatu “Punane elavhõbe” ning nüüd taotleb ta kultuuriministeeriumilt toetust ka oma viimase teose “Direktor ehk ühe turu erastamise lugu” tõlkimiseks. Viimasele loodab ta sama edukat müüki, kui venekeelse “Punase elavhõbeda” puhul, mida müüdi 1000 eksemplari.
Samas kinnitas ta, et raamatute vene keelde tõlkimine ei ole just tulus ettevõtmine. “Mingit kasumit siit kindlasti ei teeni,” nentis Anvelt. Tema sõnul ei ole paljud Eesti kirjanikud seda proovinudki, kuna kardetakse karmi turupoliitikat, kus oma kulu ja kirjadega välja tulla on praktiliselt võimatu. “Arvestades seda, et Venemaa raamat venelasele Eesti turul on lõpmata odav,” selgitas ta.
Seetõttu võiks tema hinnangul riik panustada eesti kultuuri, sh kirjanduse tõlkimisse vene keelde. “Me ei saa nõuda 50-60aastaselt proualt või härralt, et ta selleks, et lugeda eesti kirjandust, peaks õppima endale eesti keele perfektselt selgeks,” rõhutas Anvelt.
“Jah, kõige intelligentsem inimene ikka loeb mitte tõlkekirjandust vaid originaali, ma isegi olen proovinud lugeda vene kirjanikke ka lapsepõlves vene keeles ja inglise kirjnikke inglise keeles, aga kõigil ei ole seda võimalust olemas.”
Tema hinnangul on eesti kirjanduse vene keelde tõlkimine osa integratsioonist. Samas ei jätnud ta märkimata, et ei salli sõna “integratsioon”. “Ma alati vaatan kodus endal köögimööblisse integreeritud külmkappi ja siis mõtlen vene rahva peale, et see päris niimoodi ei ole.”
Ta meenutas, et Lasnamäel valimisüritusi tehes oli selgelt märgata, et vene inimesed ei ole kursis nüüdisaegse eesti kultuuri ja kirjandusega. Vene inimene elab oma vene infosfääris ning ammutab sealt kogu oma kultuurielamuse, tõdes Anvelt.
“Ma arvan, et see on meie tegemata töö.” Tema hinnangul oleks viimase paarikümne aastaga võinud palju rohkem selles vallas ära teha. “Aga see ei tähenda, et edaspidi ei ole enam mõtet teha. Kindlasti on mõtet,” õhutas kunagine krimipolitseinik.
Kuigi Eesti turul on venekeelsete teoste konkurents karm, ei maksa Anvelti sõnul unustada, et läheduses on ka Venemaa, Läti ja Leedu. Anvelti kinnitusel on temaga räägitud võimalusest müüa raamatut “Punane elavhõbe” välisturgudele, kuid mõte on jäänud seni muude asjatoimetamiste varju.
Samas võib see tema sõnul juhtuda tulevikus. “Eks need raamatud on ajatud, nad on kirjutatud minevikust ja ma arvan, et nendega on nagu veiniga, et mida aeg edasi seda paremaks.”
Uute raamatute ideedest rääkides tunnistas Anvelt, et midagi on mõtetes liikumas küll. “Kindlasti midagi on ja midagi on mustandina juba hakanud tekkima, aga eks ta elab oma elu ja mina oma elu ja kui need elud ristuvad, siis me teeme koostööd ja kui need elud mingi aeg ei ristu, siis on niimoodi.”
“Kui muusa koputab uksele, ütleb, Andres, tule nüüd, hakka aga toksima, siis hakkad. Niimoodi, et istud arvuti taha ja piitsutad ennast, et kirjuta, ei tule midagi välja.”
Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06226139