Reet Kokovkin: Tehtud otsus on kahetsusväärne ja linnavaenulik

29. aprill 2011

Mul on ääretult kahju, et see suur töö, mida linnavalitsus on teinud Vabrikuväljaku majade ideekonkursiga, on kaotsi minemas.

Linnavalitsus leidis lõpuks ometi kaks tegijat, MTÜd, kes olid nõus võtma need majad enda hoole alla. Kui hooned oleks enda kasutusse võtnud MTÜd, tähendanuks see raudkindlalt, et need hooned jäävad avalikku kasutusse ning Kärdla ja Hiiumaa inimesed saanuks seal ennast hästi tunda: tegeleda huvialadega, õppida käsitööd, käia kohvi joomas jms. Ka ettevõtlus areneks seetõttu, kui majad saaks kordaja Kärdla Vabrikuväljakule tuleks elu juurde – tasapisi suutnuks MTÜd hakata neis majades oma eesmärkide realiseerimiseks ka sissetulekut teenima.

See, et kogu tehtud töö linnavolikogu opositsiooni ja Annely Tikerpuu-Katteli vastuseisu tõttu volikogus läbi kukutati, on äärmiselt kahetsusväärne.

Ma saan aru MTÜ Round Table Kärdla liikmetest, kes ei ole nõus halvas seisukorras maja vaid kümneks aastaks enda hoolde võtma. Kümme aastat on tõepoolest liig lühike aeg selleks, et mingisugustki äriplaani sellele üles ehitada.

Kuigi MTÜd saavad oma rahastuse fondidest ja erinevate projektide kaudu, peavad nad omapanusena lisama vähemalt kümme protsenti projektide kogumaksumusest kui mitte rohkem. See tähendab, et nad peavad panustama oma raha, ajast rääkimata, ja seepärast tahavad needsamad MTÜd olla kindlad, et mingisugustes poliitilistes tõmbetuultes, järgmiste-ülejärgmiste valimiste käigus, jumal teab missugune valitsus lihtsalt ei katkesta seda lepingut ja ei ütle “nüüd kõik, me võtame selle üle”. Just seetõttu oli neile vaja pikaajalist lepingut.

Palju kära on volikoguliikmete seas tekitanud ka see, et justkui olla Hiiumaa muuseum nüüd sellest majast “välja löödud”. See ei vasta tõele, sest ka MTÜd tahavad teha muuseumiga koostööd. Muuseum oli linnale lepingupartner selles mõttes, et endine muusikakooli maja, millel ei olnud vahepeal kasutust, säiliks. Muuseum hoidis seal oma asju, tegi koolitusi, aga muuseum ei pea ka praegu välja kolimisega kiirustama. Kui MTÜ Baabad võtab selle maja hallata, on võimalik kokku leppida kõikides asjades, kuna ka

nemad ei saa hakata päevapealt seal kõike plaanitut tegema. Oleme MTÜ Baabad juhatuse seisukohta uurinud ja nad on öelnud, et kokkulepped muuseumiga selleks, et mõlemad osapooled tunneksid end hästi, on täiesti võimalikud.

Põhjus, miks muuseum ei ole linnavarale hea rentnik, on selles, et muuseum on riigiasutus ja see tähendab, et muuseum ei saa linnale kuuluvasse hoonesse teha mingeid investeeringuid.

Annely-Tikerpuu Kattel ja opositsioon ütlesid, et nemad on selle poolt, et majad üldse maha müüa või riigile üle anda – see seisukoht tundub mulle eriti jabur. Mina olen kategooriliselt selle vastu, sest Vabrikuväljak on selline kompleks, mis on Kärdla linnajaoks erilise tähendusega ja muinsuskaitsealune – meie vanalinn. Me ei saa neid hooneid maha müüa, sest see ei anna meile kindlust, et need hooned jäävad edasi avalikku kasutusse, et neid remonditakse.

Meil on linnas väga palju maju, mis on juba erakätes, aga mis seisavad ja lagunevad ning eraomanik ei taga isegi seda, et maja säiliks. Võtame või Vabaduse tänava otsas asuva kalevivabriku värvitöökoja, mis on ka erakätes ja viimased 20 aastat lihtsalt lagunenud. See on väga väärtuslik maja ja samasugust saatust kohe kuidagi ei tahaks ka neile kahele Vabrikuväljaku majale.

Kui MTÜd olid valmis neid maju enda hoolde võtma, siis niisuguse initsiatiivi torpedeerimine on minu meelest täiesti linnavaenulik tegevus.

Üks neist majadest – see, mida soovis rentida MTÜ Round Table Kärdla – on juba päris kehvas seisus. Loodan, et linnavalitsus tegutseb kiiresti, kuulutab välja uue konkursi ja otsib uusi võimalusi, aga kardan, et inimesed, kes olid nõus neid hooneid arendama ja koostasid tegevusplaane, tunnevad nüüd isiklikku solvumist ega pruugi enam konkursile välja tulla. Ei pruugi üldse keegi osaleda, sest selline käitumine ei ärata usaldust.

Otsus, mille volikogu opositsiooni survel tegi, oli täiesti linnavaenulik ja ma olen sellest nördinud.

Allikas: Hiiu Leht

Kalvi Kõva: kõik ikka ei ole väga hästi

28. aprill 2011

Võrumaal Rõuge vallavanema­na poliitikukarjääri alustanud ja nüüd teist korda riigikokku valitud Kalvi Kõva ei salga ambitsiooni liikuda parlamen­dist edasi valitsusse.

Kui sotsid oleksid riigiko­gus mõnikümmend kohta enam saanud, siis millise mi­nisteeriumi eesotsas oleksid praegu olnud?

Ma ei oleks kindlasti praegu minister. Oleksin sügavalt mõel­nud keskkonnaministri koha pakkumise puhul, aga ma ei oleks seda vastu võtnud. Minist­riks olemine tähendaks perega Tallinna kolimist, sest seda tööd oleks väga raske teha elades ise Rõuges. Aga äraminekut pere juurest, kus lapsed on väikesed, oleksin väga sügavalt kaalu­nud.

On siis riigikogu liikme koht lagi, mis sul Eesti poliiti­kas on võimalik saavutada?

Ei, kindlasti ei ole. Kui neli aastat tagasi läksin riigikokku, olin suures poliitikas väga noor. Riigijuhtimisest võimaldas mul parema ülevaate saada partei peasekretäri amet ja nüüd on ka see komisjoni esimehe koht, mis võiks enne ministriametit olla peetud [Kõva valiti riigiko­gu maaelukomisjoni esimeheks - toim]. Ma ei ütleks, et see on lagi, aga ministriamet olnuks praegu liiast.

Valitsus sai paika ka sotsi­deta, milliseid üllatusi pakkus valitsuse uuendatud koosseis?

Reeglina vahetatakse sellises olukorras, kus vana koalitsioon jätkab, partnerite vahel minis­teeriume. Lootsin, et vahetuvad nii inimesed ministrikohtadel kui ka vahetatakse ministeeriu­me erakondade vahel, et Refor­mierakond ei hoia endale neid ministeeriume, mis tal on.

Aga eks seal oli see, et IRL lihtsalt ei saanud ministrikohti vahetada. Praegune lahendus tekitas neis kõige vähem sise­pingeid, kuid ühtlasi sai Res Publica pool rohkem võimu. Kui oleks läinud ministrikohtade ümberjagamiseks, siis kind­lasti oleks tulnud suur sõda ja ütlemine.

Koalitsioonileping – on seal midagi üllatavat?

Tunnistan ausalt, et ma po­le seda 55 lehekülge üksipulgi läbi lugenud, aga sirvinud küll. Valimislubadused, mis koalit­sioonileppesse kirjutati, on kõik viimasesse või eelviimasesse va­litsemisaastasse jäetud ja selle­pärast ongi seal palju tingivat kõneviisi: parendame, edenda­me…

Kuigi teame, et majandus kasvab ja kõik läheb paremini, siis tunnistagem tõde, et riigil on täna väga vähe raha. Samas on meil vaja taastada riigipool­sed maksed pensionisüsteemi teise sambasse, meil on väga palju tõmmatud püksirihma koomale, tõugatud väiksemaid asju kaugemasse tulevikku.

Me kuuleme-näeme telekast igal õhtul, et elu läheb pare­maks, aga varsti küsib tavaline inimene: kuna mina oma osa kätte saan? Au ja kiitus inimes­tele, kes olid masuajal valmis püksirihma koomale tõmbama ja kannatama, kuid täna tahaks ta juba rihma kaks auku tagasi lastaja sellepärast ta küsibki, et kuna ma tunnen, et masu on ka minust mööda läinud. Koalit­sioonileppest sellele vastust ei paista.

Mis koalitsioonilepingus siis puudu on, mis seal tingi­mata oleks pidanud olema?

Konkreetsust võinuks olla ti­ba rohkem. On asju, mis ühis­konnas kajavad ja millega tege­lemine ei nõua vahest nii palju raha, vaid poliitilist otsustamist. Näiteks haldusreform. Kas omavalitsuste liitudele antakse ülesandeid juurde, mis maava­litsustelt on aja jooksul ära ka­dunud? Kes maakonna kui ter­viku arengu eest seisab?

On koalitsioonilepingus selliseid punkte, mis võiksid hiljem valitsuses erimeelsusi tekitada ja selle lõhki ajada?

Valitsust ei ole minu mäleta­mist mööda kunagi lõhki aja­nud põhimõttelised vaidlused. Läbi aegade on valitsused laia­li läinud või kedagi sealt välja visatud mingitel teistel, mitte põhimõttelistel põhjustel. Sotse ei visatud [eelmisest] valitsusest välja mitte selle pärast, et sotsid ei tahtnud käibemaksu tõsta, vaid sellel põhjusel, et uuringud näitasid sotsidele enne europar­lamendi valimisi väga korralik­ku toetust.

1999. aastal moodustatud kolmikliit ei läinud lõhki mitte põhimõtteliste vastuolude pä­rast, vaid sellepärast, et Refor­mierakonnal oli end lihtsam kehtestada Keskerakonna, mit­te Isamaaliidu ja Mõõdukate kõrval.

Valitsuste lõhkimineku konkreetset sisu tuleb vaadata selle pealt, mis meil tulemas on. Meil on 30 kuu pärast tulemas kohalikud valimised. Nüüd sõl­tub sellest, kuidas IRL sel het­kel välja paistab, kas tema rei-ting jätkab sellist heitlikku visk­lemist üles-alla või ta võtab tõu­sutrendi. Mis teeb samal ajal Reformierakonna reiting selle kõrval?

Reitingud otsustavad kõik?

Üksjagu. See on olnud Re­formierakonna poliitika, et kolm-neli kuud enne valimisi te­hakse mingisuguseid pöördeid. See on ajalugu, see on nende taktika. IRL koosneb Isamaast ja Res Publicast ja mis juhtub IRLis sees? Ka see võib mingil hetkel teha valitsuskoalitsiooni ärevaks. Tont teab.

Ei ole mingit saladust, et ka­hes parlamendiparteis on suu­red omavahelised lahkhelid ja tulemas on mõlema erakonna juhi vahetus või vähemalt katse seda teha. Nii Keskerakonnal kui IRLil on sees „ühed” ja „teised”. Sealt võib tulla pettumu­si, ühe või teise saadiku eraldu­mist fraktsioonist…

Kui sotsid on paari aasta pärast valitsuses, siis mitte sel­lepärast, et IRL ja Reformiera­kond lähevad näiteks tuuma­jaama asukoha valiku pärast tülli, vaid põhjusel, et Refor­mierakonnal on sotsidega liht­sam?

Maailmavaateliselt ei oleks neil sotsidega lihtsam, aga kas sel hetkel on sellise koalitsioo­niga järgmistele valimistele liht­sam vastu minna – see on see küsimus. Maailmavaateliselt on raskem, sest sotsid tahavad as­ju, mis on vastuvõtmatud Re­formierakonnale.

Reformierakond pakub tei­le lastetoetuse kolmekordistamist ja küll te siis ka koalit­siooni lähete.

Meilt küsiti konsultatsiooni käigus, et kas loobume auto­maksust. Automaks ei ole ees­märk. Meie tahame teha mida­gi uut, kuid et midagi teha, sel­leks tuleb leida ka raha. Me ei taha makse tõsta, aga teisiti ei ole võimalik avalike teenuste mahtu suurendada. Lastetoetus on 19,18 eurot, no see on ilm­selgelt vähe ajal, kui kõik läheb kallimaks. Kes iganes valitsuses on selle nelja aasta jooksul, ta peab lastetoetust tõstma.

Ega te ise vist väga tahagi valitsusse ja küllap tahab Reformierakondki pigem Kesk­erakonnaga valitsuses olla, kui Savisaart ees ei oleks.

Iga erakond peab julgema valitsusvastutust võtta. Poliiti­kas tähendavad midagi ka numbrid. Neh aastat on ees ja sellele vastu minnes ei saa teha vähemusvalitsust või sellist pii­ri peal olevat valitsust. Reform ja sotsid annaks parlamendis 52 häält, mida oleks nelja-aastase tsükli alguses vähe. IRL ja Re­form annavad kokku 56 häält.

Eesti riik saab kiidusõnu vasakult paremalt, eest ja ta­gant. Näib, et riik on oposit­siooni kurvastuseks siiski õigel teel?

Me oleme iseseisvusaastate­ga läbi teinud suure arengu ja muidugi läheb meil hästi. Ma­jandust on putitatud, inimesed on kordi püksirihma pidanud pingutama ja ükskord tuleb nä­gu ka inimeste poole pöörata.

Praegu öeldakse, et kui ma­jandus saab korda, saame rik­kaks. Mina küsin, et kas kõik saavad rikkaks või saab keegi rikkaks. Kas ka Kagu-Eestis saavad inimesed rikkaks? Ühelt poolt kiidetakse meie avatud majandust, kuid teisalt on ka ri­damisi neid uuringuid, mis üt­levad, et meil on depressioonis inimesi palju, lapsi elab palju vaesuses. Peame sellele tähele­panu pöörama, et 20-30 aasta pärast ei öeldaks, et meil on üks põlvkond inimesi selle masuga nagu vahelt ära kadunud.

Meil läheb küll väga hästi, aga inimesed sõidavad siit bus­sidega Soome tööle. Kellel siis läheb hästi? Ei saa öelda, et asi on väga korras, kui inimesed sõidavad tööle Soome; kui va­nem peab lapsele ütlema, et ma ei saa sind muusikakooli panna, sest see maksab nii palju; kui väiksemates kohtades pole ini­mestel võimalik arsti juurde minna.

Allikas: LõunaLeht 

Rein Järvelill: Miiniväli tulevasele valitsusele

28. aprill 2011

Valitsus valmistub koalitsioonilepingu realiseerimiseks. Valminud on eelnõu, kus täpsemalt kirjas planeeritavad tegevused ja tähtajad. Kui enamik tegevusi on planeeritud valitsuse tegevusperioodiks, siis üks oluline maksupoliitiline muudatus on planeeritud järgmisele valitsusele.

Tulumaksumäära alandamine kavandatakse realiseerida seadusena tänavu, kuid jõustada see alates 2015. aastast. Sellist käitumist ei saa pidada päris heaks tooniks, sest langetatakse rahvale meelepärane otsus kohe alustava valitsuse esimesel tegevusaastal, aga sellest seadusemuudatusest tekkivate riigieelarveprobleemide ja tasakaalustamatusega peab hakkama tegelema järgmine valitsus. Kuna maksupoliitika on üks valitsuse olulisemaid poliitikainstrumente, ei saa tulevaste valitsuste eest otsuste langetamist kuidagi heaks kiita. Praegusel valitsusel pole mandaati alates 2015. aastast rakendatavate poliitikate elluviimiseks. Lisaks puudub praegu teadmine ja piisavalt adekvaatne prognoos, mis võiks toimuma hakata majanduses alates 2015. aastast, milliseid maksupoliitilisi samme tuleks tegelikult sel ajal astuda, et tagada riigi jätkusuutlik eelarvepoliitika. Selmet tulevastele valitsustele miinivälja paigaldada, võiks valitsus tegelda oma eelarvepoliitika põhimõtete muutmisega, mis arvestaks eelarvete tsüklilist mõju, ja leida võimalusi kasutada parema eelarvepoliitika realiseerimiseks automaatseid stabilisaatoreid. Vajadusele muuta eelarvepoliitikat on juhtinud tähelepanu nii OECD kui ka IMF oma viimastes raportites.

Allikas: Aripaev

Jevgeni Ossinovski: Kriis Kiviõlis ja Ida-Virumaa areng

25. aprill 2011

Arutelud Kiviõli Kee­miatööstuse (KKT) võimaliku sulgemise üle on kestnud juba kaua ning tekkinud olukorra põhjusi on väga mitmekülg­selt analüüsitud.

Valitsus on tänaseks teinud omalt poolt kõik, et Põhja-Kiviõli II karjäär avataks. Seega jääb üle oodata kohtuotsust, mis tõenäoliselt ei saabu enne 1. maid, mil KKT on lubanud tootmise peatada ning koon­dada kõik 656 töötajat.

Seeläbi jääks tööta 25% Kiviõli tööealisest elanikkon­nast ning lisaks tekiks ka 15% suurune ehk umbes 0,5 miljo­ni eurone auk Kiviõli linnaeel­arvesse. Lisaks Kiviõlile tekib probleem ka Sonda vallal, kel­lel jääb saamata ligi 30% eel­arvetuludest. Kui tegemist ei ole ettevõttepoolse hirmuta­misega, siis on oodata musta stsenaariumi rakendumist.

Sellest ajendatult küsisin ma 13. aprilli riigikogu in­fotunnis peaminister And­rus Ansipilt, kas valitsusel on välja töötatud plaan sot­siaalse katastroofi ärahoid­miseks Kiviõlis sel juhul, kui kohus tühistab KKT-le välja antud kaeveloa. Et infotunni formaat ei võimalda sügava­mat arutelu, tahaksin siinko­hal probleemikäsitlust laien­dada.

Peaministri vastusest saab välja lugeda, et valitsusel sää­rast plaani ei ole. Töölepingu­seadusest (§ 103) tulenevalt on töötukassa muidugi auto­maatselt kohustatud koosta­ma kriisiplaani tööhõiveprobleemide leevendamiseks, kuid seda ei saa kuidagi valitsuse tegevuseks kvalifitseerida. Pealegi on Kiviõli-suuruses linnas võimalused ümberõp­peks vägagi piiratud ning te­hase sulgemise korral on pi­kaajaline massiline töötus möödapääsmatu.

Kindlasti suurenevad sellises olukorras ka kohaliku omavalitsu­sse kulutused. Esiteks seetõttu, et suureneb vajadus sotsiaalsete teenuste järele. Veelgi olulisem on aga asja­olu, et KKT sulgemisel kaob suhteliselt odava soojusener­gia tootja, mis tõstab drastili­selt küttehindu.

Seepärast on kahetsusväär­ne, et valitsusjuht ei vastanud minu küsimuse teisele poole­le: kuidas kompenseeritakse Kiviõli linnaeelarve ja Sonda vallaeelarve puudujääk. Ar­vestades meie riigieelarve pingestatust, on sääraste era­korraliste vahendite varaja­ne planeerimine hädavajalik. Teadmata, kust ja mis ulatu­ses lisavahendid tulevad, jääb ainult loota, et mingisugune ad hoc lahendus siiski leitak­se. Nagu ikka, tuleohutusele hakatakse mõtlema alles siis, kui maja maha põleb.

Kui Kiviõli praegu äh­vardav kriis oleks ühekordne nähtus, võiks selle stoiliselt välja kannatada. Paraku ei ole tegemist ei esimese ega vii­mase juhtumiga Ida-Virumaal, kus suurtööstuse pank­rot toob kaasa tõsised sotsiaa­lsed tagajärjed ning väikse­mate linnade/valdade puhul ka kohaliku omavalitsuse vae­sumise. Kreenholmi pankrot on vahest värskeimalt mee­les, kuid unustada ei tohi ka näiteks Aserit tabanud alla­käiku pärast keraamikatehase sulgemist. Sääraseid juhtu­meid leiab peaaegu igast Ida-Virumaa vallast.

Globaliseerunud turuma­janduses ongi regiooni ma­janduse liigne sõltuvus suur­ettevõtetest probleemne, ku­na nad on kiiresti muutuva­tes tingimustes vähem paind­likud. Samas on nende pank­rotistumisel tihti olulised sot­siaalsed tagajärjed. Loomuli­kult on Ida-Virumaal ka üli­malt edukaid suurtööstusi, kes on suutnud oma tootmist oluliselt moderniseerida, kuid fakt on see, et regioon vajab majandusstruktuuri mitme­kesistamist.

Mitmed uuringud on aas­taid nentinud, et Eesti kesk­misest ligi neli korda mada­lam ettevõtlusaktiivsus on oluliseks piduriks Ida-Viru­maa arengule. Väikeettevõt­luse kasv aitaks tõsta nii töö­hõivet kui ka pakkuda tea­tavat puhvrit siis, kui järje­kordne suurtööstus raskus­tesse satub.

On mitmeid mehhanisme, kuidas ettevõtlusaktiivsust Ida-Virumaal tõsta. Olulist rolli mängib siin haridussüs­teem, kuid alustava ettevõt­te puhul on suurimaks prob­leemiks kindlasti rahastusallikate leidmine. Seepärast on minu ettepanek olnud luua EASi juurde Ida-Viru erifond, mis ei väljastaks ai­nult raha, vaid tegeleks ka ettevõtlusvõimaluste analüü­siga erisuguste majanduste­gevuste lõikes.

Ida-Viru arengukava 2010-2014 toob välja ka konkreet­sed sektorid (nt turism), kus riik saaks aktiivselt väikeet­tevõtlust toetada. Paraku on nimetatud arengukava prae­gu varjusurmas, kuna rahas­tust sellele ei ole ette nähtud. Ehkki uus koalitsioonilepe si­saldab üht Ida-Virumaa ette­võtlust puudutavat punkti, on selle sisu ja teostumise viis ebaselged.

Loomulikult jäävad suur­tööstused Ida-Virumaal olu­liseks ka edaspidi, kuid maa­kond vajab süsteemset lähe­nemist majandusstruktuu­ri mitmekesistamiseks. Ida-Virumaa arengukava täitmi­ne oleks heaks sammuks sel­lel teel.

Tahaks loota, et praegune kriis Kiviõlis mõjub valitsuse­le selles osas äratuskellana.

Allikas: Põhjarannik

SDE: enammakstud tulumaks tuleb pensionäridele täismahus tagastada

24. aprill 2011

Sotsiaaldemokraatlik Erakond algatas täna riigikogus eelnõu, mis kohustab riiki maksma pensionäridele enammakstud tulumaksu tagasi viimase viie aasta eest.

Kehtiv maksukorralduse seadus võimaldab pensionäridel enammakstud maksuraha tagasi saada viimase kolme aasta eest.

„Kahetsusväärselt on selgunud, et vähese teavitustöö tõttu on valdavalt pensioniealised inimesed maksnud riigile makse rohkem, kui nad oleksid pidanud. Meie seadusemuudatus pikendab tagasimakse aega kahe aasta võrra. Tagastusnõude tähtaja pikendamisel ei tohiks kellegi hinge kriipima jääda, et temalt võeti ülekohtuselt palju makse,” ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Eiki Nestor.

Viieaastane tähtaeg tuleneb Nestori sõnul sellest, et pensionäre puudutavad tulumaksuseaduse sätted hakkasid kehtima 2007. aasta 1. jaanuaril.

Valitsus oli sunnitud aprillis tunnistama, et 17000 pensioniealist maksumaksjat pole esitanud vajalikku avaldust ja on seetõttu maksnud tulumaksu rohkem kui vaja.

Täiendav info:
Eiki Nestor
5183432

Sotsiaaldemokraat Urve Palo: riigikogulased ei peaks nõukogudesse kuuluma

23. aprill 2011

Sotsiaaldemokraadist riigikogulane Urve Palo on veendunud, et riigikogu liikmed ei tohiks kuuluda riigiettevõtete nõukogudesse.

“Leian, et riigikogu liikmed ei tohiks kuuluda riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse, kuna nõukogu liikmed määrab kehtiva seaduse alusel ametisse vastava ala minister. Selgete volituste ja staatusega riigikogu saadik allub ju nõukogu liikmena sisuliselt ministrile, kes on seaduse mõttes ettevõtte omaniku esindaja. See pole kindlasti õige,” vastas Palo Delfi küsimusele, kas riigikogus ja majanduskomisjonis kavas võtta teemaks poliitikute kuulumine riigile kuuluvate ettevõtete nõukogudesse.

“Sama põhimõtte järgi on aastaid käitunud ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Meie erakonna liige, uude parlamenti valitud Rannar Vassiljev on seetõttu esitanud avalduse AS Tallinna Lennujaam nõukogust lahkumiseks,” jätkas riigikogulane.

“Loodan, et sama teevad ka need poliitikud ja erakonnad, kes on varem olnud seisukohal, et riigikogu liikmed ei peaks kuuluma riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse,” sõnas Palo lõpetuseks.

Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sotsiaaldemokraat-urve-palo-riigikogulased-ei-peaks-noukogudesse-kuuluma.d?id=44620651

Sotsid asutasid Lihula osakonna

21. aprill 2011

Teisipäeval moodustati sot­siaaldemokraatliku erakonna Lihula osakond, mida hakkab juhtima endine rahvaliitlane Meelis Malk Hanilast.

„Et paremini organiseerida tööd kohapeal,” selgitas aseesi­meheks valitud Karin Saare.

Lõuna-Läänemaad hõlmava Lihula osakonna üks esimesi töid on erakonna liikmete ni­mekirja korrastamine. Praegu on nimekirjas üle 30 inimese, aga kõik ei ole enam aktiivsed. Arutati ka Lihula valla kooli­võrgu tulevikku.

„Väikekoolid peaksid säili­ma,” väljendas Kasari kooli direktorina töötav Karin Saare erakonnakaaslaste arvamust. Ta lisas, et kui vald ühendab nelja kooli lapsed ühte kooli, saab vald haridusministeeriu­milt 78 000 eurot vähem raha.

Sotsiaaldemokraatidel on Läänemaal maakondlik organi­satsioon ja Põhja-Läänemaa osakond, loomisel on ka Haap­salu osakond, lisas Saare.

Allikas: Lääne Elu

Toomas Alatalu: pantvangidraama juured ulatuvad Liibüa sõtta

21. aprill 2011

Eestlaste röövimist Liibanonis tuleb käsitada kui Liibüa sõja tulemit ning Süüriast rääkimine on vaid tähelepanu hajutamine, arvab politoloog Toomas Alatalu.

Ta rääkis ERRi uudisteportaalile, et Liibüa sõda algas 19. märtsil ja seitse eestlast rööviti sõja neljandal päeval. “Kõik märgid näitavad, et asja tuleb võtta selle sõja kontekstis. See toimub küll Liibanonist kaugemal, aga see vaieldamatult mõjutab seda.” See, et eestlased pöördusid YouTube’is avaldatud videos just nimelt Saudi Araabia, Liibanoni, Jordaania ja Prantsusmaa juhtide poole, vaid kinnitab Alatalu sõnul tema seisukohta.

“Iva on selles, et Saudi Araabia on moslemimaailma mitteametlik liider. Seal asub Meka ja Saudi Araabia on ametlikult kuulutanud, et ta on ka Jeruusalemma kaitsja ja Saudi Araabia nimel on viimasel kolmekümnel aastal esitatud kõik araabiamaade poolsed plaanid Palestiina riigi loomiseks,” selgitas politoloog.

Alatalu sõnul tekitab segadust pöördumine Jordaania kuninga poole. Tema sõnul oleks loogiliselt tulnud pöörduda Egiptuse poole, mida on varem sageli tehtud. “Tavaliselt ongi pöördutud Egiptuse ja Saudi Araabia poole. Aga Egiptus on praegu mängust väljas, tulenevalt sealsest revolutsioonist ja sellest, et neil seal õiget liidrit praegu ei ole. Aga islamimaailmas maksab liider,” rõhutas Alatalu.

Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Egiptust juhib praegu kõrgem sõjanõukogu, mille eesotsas on kuni presidendivalimisteni kompromissi korras Mohamed Tantawi, kes on päritolult nuubialane, ning pole seega nö päris egiptlane. “Seetõttu tema poole ei pöördutud, vaid pöörduti Jordaania poole, sest selle kuninga suguvõsa on prohvet Muhamedi aegadest tuntud seltskond,” lisas ta.

Liibanoni valitsusjuhi poole pöördumine on Alatalu arvates täiesti loomulik. Seevastu Prantsusmaa presidendilt abi palumise puhul tuleks jätta kõrvale see, et Liibanon oli kunagi Prantsusmaa koloniaalvaldus. “Prantsusmaa oli ju Liibüa sõja organiseerija, Prantsusmaa tunnustas esimesena Liibüa vastuvalitsust. Eile oli selle vastuvalitsuse juht president Nicolas Sarkozy juures ja kutsus ta isegi Bengazi külla. Ja küllap Sarkozy sinna varsti läheb ka. Nii et Sarkozy poole pöördumine seob selle pantvangiloo otseselt praegu käiva sõjaga. Seega probleem on märksa laiem kui ainult Liibanon. Süürial on siin täiesti kõrvaline roll. Süüriast räägitakse tähelepanu eemalejuhtimiseks,” ütles Alatalu.

Ta märkis, et pantvange puudutava info tilgutamine ajakirjandusse on selliste röövimiste puhul täiesti tavaline, lihtsalt Eesti jaoks on tegemist esmakordse juhtumiga. “See on alati nii olnud ja siin tuleb end häälestada väga pikale jamale, ütleme niimoodi. Ja ei maksa praegu hüpelda siia-sinna. Ka see, et pöördutakse Liibanoni peaministri poole, kinnitab minu arust seda, et mehed on Liibanonis. Seda tuleks niimoodi võtta.”

Alatalu arvates tuleks Eestil olla kontaktis Iisraeliga. “Iisraelil, tulenevalt oma julgeolekust, on igal pool naaberriikides oma agendid. Ja kui info üldse liigub, siis liigub nende kaudu,” märkis ta.

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06227640

Hannes Hanso: videopöördumisest Eesti väljajätmine ei olnud üllatav

21. aprill 2011

Välispoliitika ekspert Hannes Hanso sõnul ei ole üllatav, et Liibanonis röövitutega videos Eesti poole ei pöördutud.
Hanso selgitas ETV saates “Terevisioon”, et YouTube’is avaldatud videos pöörduti abi saamiseks Prantsusmaa, Liibanoni, Saudi Araabia ja Jordaania poole, kellest kahe puhul on oluline see, et nad on väga läänesõbralikud riigid.

Hanso rääkis, et Saudi Araabia on olnud aastakümneid eriti USA võtmeliitlane regioonis, samas on seal viimasel ajal tekkinud valusaid poliitilisi probleeme ning on kasvanud ka ekstremism. Jordaania on tema sõnul samuti suur USA toetaja olnud, kuid selle probleem on Iisraeli toetamine.

“Me võime ette kujutada kõiki nõudmisi, mis võivad sellelt baasilt tulla – vabastada terrorismis kahtlustatavad, poliitvangid, ja näiteks Jordaania puhul Iisraeliga suhtluse lõpetamine,” selgitas ta, miks võivad antud riigid olla videos mainitud.

Prantsusmaa puhul võib eksperdi sõnul spekuleerida mitme variandi üle. “Prantsusmaa on regioonis üks olulisemaid tegijaid lääneriikidest, ta on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, praeguse Liibüa kampaania algataja ja aktiivne toetaja ning kuni selleni välja, et Prantsusmaal keelati ära burkade kandmine avalikes kohtades. Neid konstruktsioone võib teha erinevaid,” rääkis ta.

Hanso arvates oleks riikide nimekirjas, kelle poole röövitute videos pöörduti, olema ka Egiptus. “Aga võib-olla sellepärast jäi Egiptus välja, et selle vana valitsus, väga läänemeelne valitsus, on kukkunud ja see on asendunud ülemineku valitsusega. Aga Egiptus on väga suur USA abi saaja ja Iisraeli diplomaatiliselt tunnustaja,” lisas Hanso.

See, et Eestit nimekirjas pole, ei ole aga üllatav, sest ilmselt on pantvangistajad mõistnud, et Eestil on selles regioonis kaasarääkimise võimalus minimaalne. “Olles ise olnud hästi palju rattamatkadel, ka Bekaa orus, siis olen mina alati tundnud end väga hästi. Ma tean, et ühelgi inimesel vähemalt eestlastega ei ole mingit kana kitkuda selles mõttes, et Eesti tegevus ei ole selles maailma osas vähemalt nii silmapaistev ja aktiivne, et meilt oleks midagi küsida,” selgitas Hanso.

Samas lisas ekspert, et loomulikult ei saa Eesti riigi osa alahinnata, sest me osaleme Iraagi ja Afganistani missioonidel ning tegemist on ikkagi NATO ja  Euroopa Liidu liikmesriigiga ning röövitute puhul on tegemist lääneriigi kodanikega.

Hanso rääkis saates, et kui eestlased röövinud organisatsioon soovib koguda rohkem tuntust ja populariseerida oma tegevust, siis peavad nad tahtma avalikult välja öelda, mida nad tahavad, mis on nende nõudmised. “Sellest ka pöördumine, minu meelest, regiooni läänesõbralike võtmeriikide poole,” märkis Hanso.

Allikas: http://uudised.err.ee/index.php?06227621

Peeter Kreitzberg: Koolikatsetest ei võida keegi

21. aprill 2011

Tallinna koolikatsed eiravad uut põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, mis ei näe ette õpilaste võtmist esimesse klassi katsete abil, vaid panustab kodulähedase kooli kindlustamisele kõigile kooli astuvatele lastele.

Kuid see on katsete puhul kõige väiksem probleem. Suuremat muret teevad kaugemale ulatuvad tagajärjed: kastisüsteemi tekitamine, individualismi, tõrjutuse ja ebavõrdsuse süvendamine. Ja seda kõike valikuvabaduse lipu all.

Õpilase parim õpetaja on teine õpilane. Enim õpitakse teistelt õpilastelt, kellega koos ühes klassis õpitakse. Alles siis tuleb õpetaja ja koolikeskkond. See on ka põhjuseks, miks paljud vanemad soovivad panna oma lapsi nn eliitkoolidesse, kokku teiste võimekate õpilastega.

Uus-Meremaal võeti valikuvabaduse sildi all katsetega koolidesse vastu alates 20. sajandi keskpaigast – ja seda pea 50 aastat. Siis sellest loobuti. Algul tekitas vabadus kooli valida vanemates õnnejoovastust, kuid see muutus väga ruttu osa koolide õnneks valida õpilasi, paremat toormaterjali, mis Tallinnas juba ammu toimib. See liigutab haridussüsteemi eliitkoolide ja haridusgetode poole. Jutt koolivaliku vabadusest kui ühest hariduse ülimast põhimõttest on tavaline udu võistlushimulistele, kitsast isiklikust edukultusest  lummatud inimestele.

Koolikatsete pooldajate suur hulk diagnoosib hästi meie ühiskonna üldist mentaalsust. Valikuvabadus, mida viiakse ellu koolikatsete abil, jätab lapsed, kes elavad kooli lähedal, ukse taha. Sest nende vanemad pole neid piisavalt ette õpetanud ega pannud oma väikesi mudilasi kitsa edu nimel varakult võistlema. Aga miks peakski? Sageli toob tagant piitsutatud võistlus kaasa lihtsalt huvi kaotamise ja isegi tervisehäired.

Edu karikatuur

Olen kuulnud mitmeid lugusid, kuidas nii mõnigi hilisem Tartu ülikooli professor on õppinud lugema alles kolmandas klassis või kuidas Summerhilli-nimelises koolis Inglismaal alustasid õpilased mõne aine õppimist aastaid hiljem kui kaaslased ja jõudsid hiljem suurepäraste tulemusteni. Kust on tulnud Eesti kultuurieliit? Suuresti tagasihoidlikest maakoolidest. Ärieliit ei hiilga mõnikord üldse erilise haridusega. Ei õpeta ainult kool. Õpetab kõik, millesse laps satub. Huviharidus ja raamatud võivad mängida suuremat rolli kui kooliharidus.

Olen näinud ülikoolis eliitkooli lõpetanuid, kes olid ette õpetatud ja kelle täht tuhmus, kui teised järele jõudsid. Kas koolikatsete põhjus on, et linn pole suutnud (tahtnud) korrastada koolivõrku ega luua võrdseid tingimusi kõigis koolides?

Gümnaasiumide eksamitulemuste edetabel näitab, millises koolis õpivad võimekamad ja millises vähem võimekad õpilased. Mis juhtuks, kui prantsuse lütseumis või ka Miina Härma gümnaasiumis õpetaksid aasta-paar ühe „külagümnaasiumi” õpetajad? Ja mis juhtuks, kui edetabeli tagaotsa kuuluva väikelinna gümnaasiumi õpetajad õpetaksid mõne aasta nn eliitkoolis?

Kuidas sellised nn eliitkoolid tekivad? Üks põhjus on levinud müüdid. Üks selline müüt räägib, justkui mingi aine korralik omandamine on võimalik vaid maast madalast – esimesest klassist – alustades. Kas peale teatud spordialade, muusika ja kunsti valdkonna on sel seisukohal tõelähedast väärtust? Üsna kindel, et pole. Usutakse, et tegemist on erilise, varakult avalduva võimekusega, mida tuleb jõudu säästmata kiiresti lihvima asuda. Riigieksamite tulemused näitavad, et meie kallakuga eliitkoolides on lihtsalt üldvõimekad õpilased, kelle tulemused on kõigis ainetes väga head. Laialt levinud on ka müüt, et riigieksamite paremate tulemuste taga on paremad õpetajad. Kindlasti on õpetajad head, kuid kas need õpetajad, kes tagasihoidlikest võimetest pressivad välja seda, mida sealt õieti pressida ei olegi, pole veelgi paremad?

Meie koolisüsteem süvendab ühiskonna kihistumist. Ka maapiirkondade võimekamad koonduvad üha enam Tallinna ja Tartusse. Ühelt poolt eliitkoolid ja teisalt haridusgetod, kuhu keegi õpetama minna ei taha. Aasta-kümneid tagasi pandi tähele, et Rootsi heterogeense koolisüs-teemi õpilased saavutasid rahvusvahelistel aineolümpiaadidel sageli paremaid tulemusi kui elitaarset koolisüsteemi harrastavate riikide omad.

Lõppeks peab kool õpetama  lapsi – andekaid ja vähem andekaid, tugevama ja nõrgema tervisega, erinevate huvidega – lihtsalt koos olles koos elama. Kool pole ainult õppeainete õppimise ja etteõppimise koht ühesugustele lastele (sageli nende vanemate huvides), vaid kooselamise, üksteisega sobitumise koht väga erinevatele lastele.

Haridusest pole vaja teha ainealase edu karikatuuri. Usutakse, et inglise ja prantsuse keele valdamine tagab soodsamad võimalused karjääriredelil edasi jõuda. See muudab lapse justkui teistest paremaks. Kuid kõige tähtsamaks peaks jääma lapse probleemideta saamine kodulähedasse kooli.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/596596