Jaak Juske: korruptsiooniskandaalidest kuuleme ka edaspidi
30. juuni 2011
Tallinna linnavolikogu opositsioonis olev aseesimees sotsiaaldemokraat Jaak Juske sõnul näitab järjekordne korruptsioonikahtlus Tallinna linnaametniku suhtes näitab vaid seda, et pealinna täitevvõim vajab korralikku puhastust.
Juske meenutas Delfile antud kommentaaris, et sotsid algatasid Tallinnas koalitsiooni kuuludes bürokraatiavähendamise projekti.
„Sellega soovisime tunduvalt vähendada linnaametnike hulka, vältida dubleerimist ja muuta linnavalitsemine läbipaistvaks,“ rääkis Juske.
„Täna ainuvõimul olev Keskerakond ei ole kahjuks seda projekti edasi arendanud ning on alust arvata, et sellistest korruptsiooniskandaalidest kuuleme ka edaspidi.“
Eile avalikuks tulnud Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu juhtum heidab Juske sõnul musta varju kogu Tallinna hipodroomi ala planeeringu menetlusele. „Nähtavasti tuleb sellest juhtumist otsida ka põhjusi, miks linnavalitsus soovis selle menetluse volikogus kiirkorras läbi suruda,“ lausus ta.
„Linnavolikogu aseesimehena teen ettepaneku, et linnavolikogu revisjonikomisjon revideeriks Tallinna linnaplaneerimise ametit,” lisas Juske.
Prokuratuur teatas eile, et Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Toomas Õispuu, kes talvel sai tuntuks Toomas Vitsuti relvaveosaaga osalisena, sai ühe detailplaneeringu läbisurumise eest 10 000 eurot pistist. Pistise andmises kahtlustatakse tuntud vandeadvokaat Viktor Kaasikut.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/jaak-juske-korruptsiooniskandaalidest-kuuleme-ka-edaspidi.d?id=48674239
Jaak Allik: Presidendimäng Savisaare käes
30. juuni 2011
Vabaduse väljakul peetud performance’il «Ma tahan presidenti…» välja öeldud 30st presidendile suunatud ootusest ( EPL 10.06) vastab Toomas Hendrik Ilves minu arvestusel mitte rohkem kui üheksale. Hullem on aga see, et peaaegu sama vähe kui ta suudaks olla lesbi, ei suuda ta meie erakondade tahtel mitte olla «lihtsalt ainus valik kahe halva seast».
Vahepeal tundus, et Ilves jääbki ainsaks valikuks. Soovimata «parempoolsust ja nende kannupoisse sellest supist välja aidata» (E. Savisaar, Kesknädal, 1.06), paistis Keskerakond tõsimeeli kahjurõõmsalt uskuvat, et ühe kandidaadiga valimiste puhul saab kogu maailm teada, et Eestis on demokraatiaga lõpp ning me oleme langenud Türkmenistani tasemele. Ilmselt saadi lõpuks aru, et maailm ei huvitu eriti Eesti presidendivalimistest.
Mängur, mitte strateeg
Kui nüüd Savisaar ja Tarand lähevad käsikäes Eesti demokraatiat «diktaator» Ilvese käest päästma, siis näitab see maailmale vaid seda, et Eesti sisepoliitikas on kõik mõisted omandanud orwelliliku topeltmõtlemise tähenduse. Demokraatlik võimalus valida mitme kandidaadi vahel tekib üldjuhul sellest, et valitsuskoalitsioon ja opositsioon esitavad valitavaile ametikohtadele maailmavaateliselt erineva kandidaadi.
Ilves oli opositsioonis oleva sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees ja mis võiks sotsidel olla selle vastu, kui meie meest toetab ka koalitsioon. Keskerakonna esimees lasi aga käest suurepärase võimaluse kiskuda Ilves avalikku debatti erakondade (ja sugugi mitte ainult Keskerakonna) välismaa rahastamise, riigikogu valimiskampaaniasse presidendipoolse sekkumise, meie sõdurite välismissioonidel osalemise, Kreeka ja Portugali abistamise jpt teemadel, mis Ilvesele kindlasti kõige mugavamad ei oleks. See aus debatt löönuks televaatajate publikurekordid ning võinuks tõsta tublisti nii Savisaare kui ka Keskerakonna mainet.
Minnes aga nüüd Tarandi esitamise juurde, näitas Savisaar järjekordselt vaid seda, et ta pole strateeg, vaid lihtsalt suurepärane mängur. Heade sõprade Ilvese ja Tarandi maailmavaatelist erinevust pole seni olnud märgata ning kahe EÜSlase pseudodebatt ei toimuks kindlasti Keskerakonnale oluliste poliitiliste küsimuste üle. Savisaarele on see samm pisikeseks poliitiliseks rehabilitatsiooniks (tõestamaks, et võimu nimel on kõik valmis kui tahes mustadeks kombinatsioonideks!), aga ka magusaks kättemaksuks teda «valitsusse mitte lubanud» Ilvesele.
Tarand riskib sellega, et tema 100 000 häält konverteeruvad lõpuks vaid 26 keskerakondlasest parteisõduri toetuseks paralamendis. Aususest viib selline mäng Eesti poliitika muidugi veelgi kaugemale.
Arutleda tuleks tegelikult selle üle, miks valitsusparteidel pole endi hulgast presidendikandidaati pakkuda, kuid eks nende õigustuseks ole Ilvese toetamine ka eelmistel valimistel. Kuivõrd siiras aga on erakondade rahulolemine temaga?
Suureks presidendiks
Tõepoolest, Ilves on sekkunud parlamendis vastu võetud seaduste tagasilükkamisega sisepoliitikasse vaid 7 korda (Meri 39 ja Rüütel 11 korda), kuid kõik need juhud olid vägagi sensitiivsed ja presidendile jäi alati õigus. Tuletame meelde, et enne pronksiööd lükkas president tagasi keelatud rajatiste kõrvaldamise seaduse ja pärast nn pronksiöö seaduspaketi, mis esialgsel kujul lõhnas kõvasti «valju korra» järele. Ilves ütles julge ei just respublikaanide initsiatiivil läbi surutud põhiseaduspraagile, kui soolise võrdõiguslikkuse seadusele taheti külge keevitada kohalike valimiste korra muutmine Tallinnas või hakati lauspopulismi tuhinas välja töötama riigikogu liikme palga ajutist korda.
Seadusandliku initsiatiiviga põhiseaduse muutmiseks on Ilves esinenud küll vaid ühel korral – kaitseväe juhtimise valitsusele allutamisega, pälvides sellega aga meie militaristide avaliku halvakspanu.
Nn rahvuslikud ringkonnad ei andesta Ilvesele kindlasti osavõttu 9. mai võiduparaadist Moskvas ega kohtumist president Medvedeviga Hantõ-Mansiikis, kus ta järjekordselt rõhutas vajadust leida kompromiss piirileppe sõlmiseks Venemaaga. Nende kahe sammuga on president teinud Eesti-Vene suhete normaliseerimiseks kaugelt rohkem kui valitsus viiel viimasel aastal.
Paljude sõnavõttudega, kus läbiv on olnud demokraatia kaitsmise, ühiskondliku solidaarsuse, erinevuste sallimise, kodanikuühiskonna arendamise jpm probleemid, on Ilves näidanud selgelt, et koos erakondliku kuuluvuse peatamisega pole ta varna riputanud oma maailmavaadet.
Miks siis parempoolsed toetavad vasakpoolset presidenti, kes pealegi on teravalt kritiseerinud parlamenti valitsuse kummitempliks olemise eest? Küllap seepärast, et intellektuaalselt tasemelt, isiksuslikult säralt ning rahvusvaheliselt autoriteedilt pole neil kedagi Ilvesele võrdväärset pakkuda ning katse teda kukutada mõjuks väga halvasti seda üritava erakonna reitingule.
Kirjutasin juba 1996. aastal, et Toomas Hendrik Ilvesest võiks saada Eestile sama väärikas president, kui seda on olnud Lennart Meri (Sakala, 22.08. 1996). Pool teed selle poole on üsna edukalt läbitud. Kui järgmisel viisaastakul teeks president peale manitsuskõnede ka konkreetseid ettepanekuid demokraatiale uue hingamise andmiseks, võiks ta ajalukku minna reformaatori ja suure presidendina. Ettepanekute tegemine pole ju kellelegi keelatud.
Rahva huvidest lähtuvate presidendi ettepanekutega mitte arvestamine võib aga erakondadele valimispäeval kalliks maksma minna. Ausalt öeldes näen selles ainsat võimalust meie poliitsüsteemi kiirenevast stagneerumisest ja vaid mängurluseks muutumisest päästmiseks.
Allikas: http://ohtuleht.ee/432662
Urve Palo: Kodukulud alla! Aga tegelikult?
30. juuni 2011
Pole kahtlustki, et kõik Eesti inimesed soovivad maja või korteri võimalikult soodsalt soetada ning hiljem elektri, vee ja kütte eest vähem maksta.
Loosung “Kodukulud alla!” on iseenesest kantud õigest mõttest, kuid paraku ei käi valitsusliidu sõnad ja teod siin kuidagi kokku.
Võimuerakonnad on viimase kahe aasta jooksul oluliselt tõstnud nii eluaseme hankimise kui ka haldamisega seotud kulusid. Käibemaksu kaheprotsendise tõstmise tõttu kerkisid 2009. aasta juulis vastavalt nii eluaseme muretsemise, ehitamise kui ka sisustuse ostmisega seotud kulud.
See üleöö läbi surutud muudatus teeb maja ehitamise või põhjaliku remondi mitme tuhande euro võrra kallimaks.
Ja ärgem unustagem üha paisuvaid kommunaalmakseid, kuhu samuti käibemaksu otsa kruviti.
Näiteks korteri puhul võib aastas rääkida täiendavast 40 eurost (üle 600 krooni) ja maja puhul vähemalt 70 eurost (1100 krooni).
Lisakulu sõltub muidugi korteri ja maja suurusest, kütte liigist ja elanike arvust.
Lisaks on valitsus tõstnud ennatlikus tempos kütuse- ja elektriaktsiisi, mille tulemusena on elektriaktsiis Eesti eratarbija jaoks 4,5 korda kõrgem, kui Euroopa direktiivid kohustavad. Kogu selle “lõbu” maksavad aga kinni koduomanikud.
Samal ajal tuleb korteriomanikel tasuda aastas keskmiselt maamaksu 10-15 eurot (160-230 krooni) ja majaomanikel umbes 100-130 eurot (1600-2000 krooni). Tõsi, Tallinnas maksavad majaomanikud rohkem, kuid selle probleemi saanuks lahendada nii riigi poolt seatud maamaksu laega kui ka soodustustega vähemkindlustatutele.
Seega on põhjust tõdeda, et valitsus näpuotsaga annab (maamaksu kaotamine alates 2013. aastast) ja sülega võtab (käibemaksu tõus, kütuse- ja elektriaktsiisi kasv).
Selleks, et käibemaksu tõusust tulenevaid korteri või maja soetamisega seotud täiendavaid väljaminekuid maamaksuvabastusega tasa teenida, kulub kümneid ja kümneid aastaid.
Koalitsioonipoliitikute väited, et nad muretsevad selle pärast, kuidas Eesti inimesed suudaksid endale oma kodusid soetada ja kommunaalkulusid maksta, ei kõla nende näidete varal kuigi usutavalt.
Ei kümne ega saja euroga, mida tulevikus saab tänu maamaksu kaotamisele kokku hoida, pole võimalik oma elamistingimusi kvalitatiivselt parandada.
Aga just sellele rõhus valitsusliidu retoorika. Maamaksust sai justkui imerelv hinnatõusude tõkestamisel.
Ühes riigikogu infotunnis, kus jutuks oli toiduainete hinnaralli ohjeldamine, leidis põllumajandusminister, et maamaksu kaotamine on suur samm meie inimeste elujärje parandamisel.
Teeme väikese arvutuse. Kui kolmeliikmeline perekond tarbib kuus toiduaineid 300 euro väärtuses (ligi 5000 krooni), mis teeb aastas 3600 eurot (ligi
56 000 krooni), siis ainuüksi toidule kulub perel käibemaksu tõusu tõttu aastas 72 eurot (1100 krooni) rohkem.
Korterites elab 70 protsenti Eesti elanikest, kelle “maamaksu võit” jääb elu üleüldise kallinemise taustal aastas keskmiselt kümne euro kanti. Ma ei näe siin erilist leevendust, härra minister!
Valitsusel lasub ka selge kohustus hüvitada omavalitsustele need 17 miljonit eurot, millest linnad ja vallad maamaksu kaotamise tõttu ilma jäävad.
Kuidas see raha leitakse? Kas lisanduvate kaudsete maksude näol, nagu siiani on kombeks olnud, või avalike teenuste kättesaadavuse halvenemise või kallinemise teel?
Eelmisel aastal maamaksu kaotanud Harku vald tõstis järsult lasteaiakoha maksu, mis halvendas oluliselt lastega perede majanduslikku olukorda.
Kui valitsusel peaks juhuslikult 17 miljonit eurot tagataskust võtta olema, siis mina soovitan investeerida need programmi “Igale lapsele lasteaiakoht” taastamisse. Antud summaga saaks aastas ehitada 15 uut lasteaeda ja luua nii juurde 2000 täiendavat lasteaiakohta.
Praegu ei jagu Eestis lasteaiakohti umbes 4000 mudilasele.
Paraku tegeleb valitsuskoalitsioon rahva jaoks sisuliste küsimuste lahendamise asemel hoopis populismiga. “Kodukulud alla!” loosungi varjus on viimastel aastatel tegeletud kodukulude tõstmisega.
Allikas: Virumaa Teataja
Indrek Saar alustab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretärina, Heljo Pikhof aseesimehena
30. juuni 2011
Homsest, 1. juulist astuvad jõusse Indrek Saare volitused Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretärina ja Heljo Pikhof asub tööle erakonna aseesimehena.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu kinnitas 5. juunil erakonna esimehe Sven Mikseri ettepanekul erakonna uueks peasekretäriks Indrek Saare, kes võtab teatepulga üle Kalvi Kõvalt. Pärast sotsiaaldemokraatidele suurt edu toonud Riigikogu kevadisi valimisi otsustas Kõva peasekretäri ameti maha panna, et pühenduda Riigikogu maaelukomisjoni juhtimisele, SDE Võrumaa piirkonna vedamisele ja aktiivsele erakonnatööle.
Erakonna uue peasekretäri Indrek Saare asemel saab erakonna aseesimeheks Heljo Pikhof, kes sai sotsiaaldemokraatide viimasel üldkogul tugeva toetuse erakonnakaaslastelt. Heljo Pikhof on Riigikogu julgeolekuasutuste järelvalvekomisjoni aseesimees ja sotsiaalkomisjoni liige. Eelmises Riigikogu koosseisus juhtis ta üle kahe aasta parlamendi sotsiaalkomisjoni.
”Hea meel on tõdeda, et meil on üha rohkem poolehoidjaid ja aina rohkem Eesti inimesi jagab meie, sotsiaaldemokraatide, väärtusi,” sõnas Heljo Pikhof. ”Ühiskond on seitsmepenikoorma-sammudega liikumas aina süvenevasse ebaõiglusse. Seos inimese tööpanuse ja tema elukvaliteedi vahel muutub päev-päevalt lõdvemaks ja Eestis on kinnistumas vaat et ladina-ameerikalik kontrastide ühiskond. Sotsiaaldemokraatidel on kindel nägemus, kuidas suunata riik teele, mida tahaks käia enamik rahvast. Me oleme valmis selle nimel kõvasti tööd tegema ja võtma vastutust. Meil on tugev ja üksmeelne meeskond,” lisas Pikhof
Lisaks Heljo Pikhofile on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimehed ka Urve Palo, Peeter Kreitzberg ja Karel Rüütli.
Täiendav info:
Indrek Saar, tel. 50 82 436
Heljo Pikhof, tel. 51 19 637
Andres Anvelt: Kas jälle alatu laim Eesti suhtes?
29. juuni 2011
Sellist lähenemist ei tahaks meie üliliberaalsetelt võimuliidult küll oodata vastuseks USA valitsuse väljaantava rahvusvahelise inimkaubanduse aruandele, mis asetas meid ühte ritta Nigeeria, Afganistani, Bangladeshi ja Kasahstani „saavutustega“.
Kindlasti on vabandavaks abimeheks ka seekord kuiv statistika, kus tuuakse välja, et orjastamise osas on avastatud faktid kasvu teel ning asjaga tegeletakse jõuliselt. Lubage utreerida! Kas sama jõuliselt kui Nigeerias näiteks? Välismaine raport ja USA saatkonna selgitused annavad sellisele minu väitele toekat alust.
Inimkaubandust kui tegevuste ahelat kirjeldavat kuriteokoosseisu meil ei ole. Seega ei ole meil ka täitevvõimu otsest kohustust selle nähtusega tegeleda. Väited, et meil on olemas muud sätted nagu orjastamine, dokumentide võltsimine, prostitutsiooni vahendamine ja sellest aitab, ei pea vett, kuna on sama „kõlavad“ nagu meie ühe endise justiitsministri väitega perevägivalla kohta – vahet ei ole, kus pekstakse või kakeldakse, kas kõrtsis või kodus – vägivalla paragrahvid on ju olemas.
Lubage selles kõiges kahelda. Karistusseadustiku eesmärk ei ole mitte statistika rahustamine ning võimuerakondade soodsas valguses näitamine, vaid reaalselt eksisteerivate probleemsete inimkäitumiste või ühiskonnaohtlike tegevuste ära hoidmine ning nende viljelemise eest karistamine. Seda esmajärjekorras meie kõigi huvides ja mitte välismaale raporteerimiseks.
Kogu maailm on teadvustanud endale, et inimkaubandus on rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse üks tulusamaid sissetulekuallikaid. Eesti osa selles on kindlasti kübemeke, kuid kui me leiame äramärkimist, siis võib eeldada, et negatiivse uudise tavapärane võimendamine meedias tuhmistab kindlasti meie majanduskriisist väljumise edulugu. Eesti ei saa olla saareke maailmas, kus tähtsamail kohal on fiskaalpoliitika aga kõik teised kodanikuühiskonna põhiväärtused on alles teisel ja kolmandal kohal.
Mis ja milleks peab siis tegema?
Karistusseadustik vajab täiendamist reaalselt eksisteeriva kooseisuga, millel on lihtne nimetus – inimkaubandus. Prostitutsiooni vahendamine või orjastamine on vägagi konkreetsed kuriteod, kuid nende kaudu on väga raske uurida kogu inimkaubanduse kui kuritegeliku tegevuse laia mõõdet. Juriidiline sein tuleb ette lihtsalt. Samuti nagu meie seadus näeb ette näiteks karistuse riigireetmise eest, mis hõlmab endas terve rea erinevaid tegevusi ja karistab kokkuvõttes nende eest kogumis ja täie rauaga, peab ka inimkaubanduse, mistahes lülist osavõtt olema karistatud või siis karistusehirmuga ära hoitud.
Teiseks peaks meie siseminister mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes asuma võitlema organiseeritud kuritegevusega, mis naudib meie liberaalset „õigusriiki“, kus seadus kaitseb esmajärjekorras riiki, jättes lihtkodaniku omavoli kätte nagu ahvi seadusedžunglisse. Heaks näiteks inimkaubanduse kõrval on siin jälle perevägivald, mis on sisuliselt samastatud kõrtsikaklusega samal ajal kui rünne politseiniku, kohtuniku või prokuröri suhtes on karistatav kui üks raskemaid kuritegusid. Selleks, et see võitlus organiseeritud kuritegevusega poleks üks tühi sõnakõlks, peavad olema vastavad politseiüksused ning –uurijad, kes on võimelised tegelema nii eeltöö, kriminaalluure, kui kuritegude avastamisega. Seda vahest kuid ja aastaid, vahest ilma kohese tulemuseta, kuid teadmisega, et homme ei pea nad aru andma mitu „kriminaalasja tunnis“ on nad võimelised kohtusse saatma.
Kolmandaks ja vahest üheks olulisemaks tegevuseks on aga kodanikuühiskonna ja – algatuste sihipärane toetamine. Eesmärgiks inimeste teadlikkuse tõstmine, ohvrite „tagasimaandumise“ pehmendamine ning kaaskodanikesse usu taastamine. Liberaalne riik ei peagi ise nende asjadega tegelema, kuid peab toetama sellistes tegevustes kodanikke- ja nende ühendusi. Seda kõike pikaajalistele ja reaalsetele tegevuskavadele tuginedes. KOdanikuühendused ei pea hingitsema pidevas hirmus, et mis saab, kui riigi raamatupidamispoliitikud äkki teisiti mõtlevad.
Jälle ja taas jõuan ma tõdemuseni, et meie riik ja võim tahab ilustada oma sisu just väljapoole, lööb nurru, kui mõne teise riigi peaminister meie suurt rahandustarkust kiidab aga muutub tõrksaks kui keegi julgeb kritiseerida. Kohe on olemas lauasahtlist võtta sobilik statistika, mis tõendab, et meil on parem kui kuskil mujal või, et välismaa eksperdid ei jaga mõhkugi meie kohalikust elust-olust. Ärgu jagagu ja vahest eksigugi, kuid järeldusi võiksime me ikka teha ning algatuseks kasvõi inimkaubanduse vastase seaduse vastu võtta. Riigikogus see opositsiooni taha küll ei jää, kuid tahtmine sõltub teist, lugupeetud võimulolijad.
Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/andres-anvelt-kas-jalle-alatu-laim-eesti-suhtes.d?id=48567103
Epp Klooster: Tarkuse ja südamega
28. juuni 2011
Sotsiaaltöö valdkonnas algas koostöö Pärnu ja Norra Buskerudi maakonna vahel mõnevõrra hiljem, kuid on kestnud seevastu eriti intensiivselt, muutusi loovalt ja väga mitmes vormis tänini. Enamasti on norrakad olnud andja rollis ja seda nii mõistuse kui käega, aga alati oma suure ja sooja südamega.
Puuetega inimestele
Avapauguks sai 1995. aasta, kui alustasime esimeste läbirääkimistega meie puuetega inimeste kojaga sarnaneva organisatsiooni FFOga. Juba 1996. aastal sõitsime nende kutsel koos meie puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega Drammenisse ja seda reisi võib siiani pidada saadud teadmiste, kogemuste, emotsioonide ja maailmapildi avardamise poolest ületamatuks. Tublisti muutus arusaam raskete puuetega inimeste igapäevaelu võimalustest ja riigi/omavalitsuse rollist selles.
Tore on meenutada meie grupile omal käel spetsiaalselt kohandatud mikrobussiga vastu sõitnud ratastoolis võõrustajat, kellele täisväärtusliku ja sõltumatu elu võimaldamiseks oli riik andnud tasuta kasutada sõiduriista, mille rooli taha sai sujuvalt sõita ratastooliga. Meenuvad meile tookord veel harjumatud äärmiselt vahvad tantsuõhtud, kus üksi puue polnud tantsust rõõmu tundmisel takistuseks.
Meeleolukalt alanud koostöö järel toimetasid norrakatest sõbrad aastatel 1997–2004 Pärnumaa inimestele tasuta tollal äärmiselt vajalikke vähe kasutatud ratastoole ja muid tehnilisi abivahendeid – ikka kaks–kolm konteinerit aastas – ning aitasid nõu ja jõuga rajada Pärnumaa esimest tehniliste abivahendite keskust.
Peale selle korraldasime aastail 1999–2000 suvelaagrid mõlema maakonna vaimupuuetega noortele ja jätkasime kohtumisi-koolitusi nii siin kui Drammenis.
Viimastel aastatel oleme mõlgutanud mõtet muuta Pärnus paar korda juba toimunud puuetega inimeste kultuurifestival-mess samuti koostöö osaks.
“Pärnumaa lapse heaks”
Just sellist nime kandis 2004. aastal Pärnu ja Buskerudi maavalitsuste korraldatud lastekaitse konverents. Seda igati korda läinud sündmust võib pidada oluliseks tähiseks 2000–2008 väldanud iga-aastaste lastekaitse ja noorsootöö teemaliste koolitussarjade vahel.
On eriti hea meel, et juba kümmekond aastat tagasi, kui lastega tegelevate spetsialistide koolitus- ja lisateadmiste saamise väljavaated Eestis olid suhteliselt ahtakesed, saime koostöös Buskerudi sõpradega pakkuda nii omavalitsuse lastekaitsetöötajatele kui otseselt lastega tegelejatele suurepärast tasuta tarkust, mida meie inimesed vajasid ja nautisid nagu sõõmu värsket õhku.
Erilise tähelepanu all olid neil aastatel kasupered, käitumisraskustega lapsed ja noored, noored kriminaalid ja lahenduskeskne lühiteraapia LÖFT. Võib-olla on just need koolitused üks põhjusi, miks Pärnumaa lastekaitsetööd on saanud pidada heal järjel olevaks.
Tummist teadmist saadi nii teoorias kui praktikas, näiteks laste ja perede intervjueerimismeetodite kohta. Kindlalt võib öelda sedagi, et huvi nende koolituste kaudu teemasse veel põhjalikumalt süveneda püsib.
“Vägivallal ei ole õigustust”
2010. aasta sügisel jõudsime sellise nime all toimunud lähisuhtevägivalla vastase koostöökonverentsini. Perevägivald ja sellega võitlemise kavad olid küll MTÜ Kodanikujulguse ja Buskerudi soolise võrdõiguslikkuse komitee vahel olemas juba pikka aega, kuid eelmisest aastast alates on Pärnumaa omavalitsuste liidu toel kavas sellegi valdkonnaga süvendatult ja Norra kauast kogemust ära kasutades tegelda.
Mullusele suurt huvi pakkunud konverentsile jätkuks ja vastuseks osalejate huvile ja soovidele on plaanis alustada sel sügisel uut koolitussarja, seekord vägivalla temaatikas süvitsi minemiseks.
Tänuga
Kogu sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas koos tehtut, Norra abi ja tulevikuplaane pole võimalik ühes kirjatükis vaadelda. Näiteks oleme saanud nii tervishoiuasutustele kui hooldekodudele, jaanuaritormi ohvritele ja muudelgi juhtudel Buskerudi sõpradelt mööblit, inventari ja muud abi, millel nendes tingimustes oli hindamatu väärtus.
Nõndasamuti ei jõuaks loetleda inimesi, kes nii Buskerudis kui Pärnumaal aastate jooksul projektide edule kaasa on aidanud. Aitäh neile kõigile! Meie suurimad tänusõnad aga kuuluvad neile norrakatest sõpradele, kes on olnud meie koostööprojektide hing ja mootor: FFO tollane esinaine Eva Stabęk, Buskerudi maavalitsusest Ųivind Thomassen, Åse Klundelin ja meie alatine tugi Bjarne Stabęk, lastekaitse koolituste võtmeisik Lars Lund ja viimaste koostöösuhete hing Mona Anita Bjųrnsrud.
Lõpetuseks. Meile tarkust ja abi toonud südamega tehtud koostööst oleme alati saanud lisandväärtuseks suure annuse siirast rõõmu ja häid üksteist väärtustavaid emotsioone, mida on raske üle hinnata. Soovin sellele sisukat jätku!
Allikas: http://www.parnupostimees.ee/481810/epp-klooster-tarkuse-ja-sudamega/
Kajar Lember: Maksupopulism – ühe sõrmega antakse, kahe käega võetakse
28. juuni 2011
“Maamaks on üks õiglasemaid makse üldse. Mina ei saa aru inimestest, kes kevadel kurdavad, et teed on auklikud ja miks linnavalitsus midagi ei tee. Ning samal ajal arvavad, et maamaksu maksmine ei ole õiglane.
Aga mis raha eest siis teid asfalteerida ja talvel lund koristada?” kirjutas mõne aja eest Indrek Neivelt.
Eesti põhiseaduse üks autoreid Jüri Adams avaldas oma artiklis “Nekroloog maamaksule” arvamust, et seaduse ümber toimuvat saab nimetada vaid populismiks ning inimeste ja omavalitsuste vahelise nabanööri läbilõikamiseks.
1993. aastal kehtestati maamaks kaheosalisena – riikliku ja kohalikuna. Tänaseks on jäänud üks ja suhteliselt lihtsalt administreeritav maamaks, mida tasutakse kohalikesse eelarvetesse. Maksu suurus sõltub linna või valla volikogu otsusest, kusjuures seadus seab otsustamise piirideks 0,1-2,5 % maa maksustamishinnast.
Maamaksu rakendamise loogika seisneb selles, et igasuguse maa olemasolu eeldab teatavate kulutuste tegemist. Loomulikult on ka omanikel oma maatükiga seotud väljaminekud, kuid kulusid tuleb kanda ka omavalitsusel, olgu kasvõi ühendusteede ja muu infrastruktuuri näol. Samuti on põhjendatud selged vahed, kuidas käib maa maksustamine linnas kallil elamukrundil või maapiirkonnas hajaasustuse alal.
Maal on tõenäoliselt suurimad kulud seotud teede ning keskkonna korrashoiuga, linnas peab kohalik omavalitsus lisaks juhtima tänavatelt ära reo- ning sadevee ja tagama inimestele joogivee. Raske ja suhteliselt mõttetu on neid kulutusi hinnata iga konkreetse kinnistu kohta, mistõttu ongi olemas nn universaalsemat tüüpi maksud.
Vähetähtis ei ole ka see, et maamaks on täna Eestis sisuliselt ainus maks, mis seob kohalikku elanikku oma kodukoha omavalitsusega – sissekirjutus koos maa omamise ning maksude tasumisega annavad inimestele õiguse teenuseid nõuda.
Kellelegi pole vist saladus, et valitsusliit surus juuni keskel suure käraga läbi nö maamaksu kaotava seaduse. Mõne väikevalla näitel jõuame edaspidi aga tulemuseni, kus omavalitsus kaotab oma “teenuste pakkumise potist” näiteks 15 000 eurot ja keskmine pere võidab aastas kümme eurot. Tundub, et asi pole proportsioonis kogu selle mulliga, mida 2013. aastal rakenduva seaduse ümber puhutakse …
Milleks seda jama siis ikkagi vaja on?
Eesti poliitikas on kahjuks nii, et populism ületab valimistel ratsionaalsuse. Kurvastavalt ei saadud sellest kirest jagu ka peale valimisi. Hale oli vaadata Riigikogu puldis mõnda IRL-i koalitsioonipartnerit, kes saab aru Eesti maksusüsteemist ja on kokku puutunud ka kohaliku omavalitsuse toimimisega. Koalitsioonileppesse seatud lõksu tõttu tuli neil teha head nägu ja öelda, et tegu on sisuka eelnõuga! Kuigi jah, ka oravate seas on tegelasi, kes on küll nautinud sotsiaalse Rootsi riigi heaolu, kuid nüüd peavad Eestis maksude maksmist perversseks.
Kokkuvõtvalt tundub mulle, et pseudoteemade tõstatamisega püüavad valitsejad juhtida taas tähelepanu pärisprobleemidest kõrvale. Juba selle aasta sees on oodata väga tugevat kodukulude tõusu, kuna kerkivad eri energialiikide hinnad. Just sellega peaks valitsev koalitsioon tegelema, kuid tundub, et see on neile liialt keeruline teema.
Padupopulistlike maksualandustega jõuame jälle sinna, et ühe sõrmega antakse ja kahe käega võetakse. Väikeses mahus juhtus nii Harku vallas, kus maamaksu kaotamisele järgnes lasteaiakohatasu enam kui 2,5-kordne tõus. Teisisõnu maksavad lastega pered nüüd kinni vallajuhtide populismi.
Samalaadseid näiteid saab tuua ka riigi tasandilt – enne eelmisi valimisi lubatud maksuvabadest reedete asemel valitseb Eestis praegu viimase kümnendi kõrgeim maksukoormus. Võiks isegi öelda, et maksuvabadest reedetest said tegelikkuses riigilõivu ja aktsiiside maksmise reeded.
On masendav, et tänapäeva Eestis on võimalik toore jõuga läbi suruda seadusi, mis teevad karuteene pea kõikidele kohalikele omavalitsustele ja seeläbi ka inimestele, kes linnade ja valdade teenuseid kasutavad.
Allikas: http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=43091
Kreitzberg: ETV2 olgu venekeelne kanal
27. juuni 2011
Rahvusringhäälingu nõukogu liikme Peeter Kreitzbergi hinnangul peaks ETV2 olema tuntavalt venekeelne kanal, kuhu võiks osa saateid ka Venemaalt sisse osta.
“Me kas võtame väga tõsiselt ja professionaalselt venekeelse vaataja teenindamist, mis tähendaks omaette venekeelse toimetuse olemasolu ja vähemasti üksikuid 4-5 tunniseid venekeelseid saateplokke, nii et ei tekiks vajadust kanalinuppe veerand tunniks ümber ja tagasi lülitada või jätkame kasvavalt PBK-ga,” ütles Kreitzberg kommenteerides asjaolu, et Vene riiklik telekanal PBK jõudis juunis vaadatavuselt ETVst ette.
“ETV2 peaks olema tuntavalt venekeelne kanal. Kindlasti võiks osa saateid ka Venemaalt sisse osta. Vanemad vaatajad on kindlasti valmis ka vanu asju meelsasti vaatama. Sageli meelsamini kui uusi,” sõnas riigikogulane.
“Kardan, et me pole piisavat huvi tundnud veenekeelse vaataja vajaduste vastu, vaid pressime peale pigem omi arusaamu. Tuleks õppida Raadio 4 populaarsusest.”
Vene riiklik telekanal PBK, mis on Eesti venekeelse vaatajaskonna seas eelistatuim kanal, jõudis juunis vaadatavuselt ette ka ETVst.
EMORi uuringust 1-15 juunini nähtub, et PBK lükkas vaadatavuselt seni kolmandal kohal olnud ETV neljandaks.
Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/599877
Vasalemma sai uue vallavanema
22. juuni 2011
Eelmisel neljapäeval avaldas volikogu enamus umbusaldust poolteist aastat Vasalemma vallavanemana töötanud Aleksei Šatovile. Kohe seejärel valiti ametisse varem kaks korda valda juh tinud Mart Mets.
Keskerakonna liige Aleksei Šatov valiti volikogu poolt Vasa lemma vallavanema ametisse 16. detsembril 2009. aastal. Toona hääletas ta poolt kaheksa saadikut, vastaskandidaat Mart Mets kogus seitse häält.
Tänavu mai viimastel päeva del andis volikogu seitsmeliik meline sotsiaaldemokraatlik fraktsioon sisse umbusaldusaval duse Aleksei Šatovi vastu. Põh jus oli segaduses veefirma OÜ Vasalemma Infra asutamises ja varade ülevõtmises. Nimelt ot sustas Harju maavanem Ülle Rajasalu, et mullu mais loodud firmale anti pumbamajad ning puhastusseadmed üle ebaseaduslikult. Vallavanem aga sellest kirjast volikogule teada ei and nud.
Enamus vastu
Umbusaldusavaldus pandi esimese punktina hääletusele neljapäeva, 16. juuni õhtul pee tud volikogu istungil. Aleksei
Šatovi jätkamise vastu hääletasid 15 saadikust 11. Nendest seitse on sotsiaaldemokraadid ning neli keskerakondlased.
Kohe samal istungil asuti va lima uut vallavanemat. Sotsiaal demokraatide fraktsioon esitas kandidaadiks Mart Metsa, kes kogus 11 saadiku toetuse.
Reede hommikul vastas värske Vallavanem Mart Mets Harju Elu küsimustele.
Mis oli põhipõhjus, et voli kogu umbusaldas senist vallava nemat Aleksei Šatovit? Kas tões ti vaid segadused vee-ettevõttega ning möödaminek voliko gust?
“Eks neid põhjuseid on ol nud teisigi. Ametist tagandamise ettepanek tuli meilt ning voliko gu hääletas selle poolt. Valla vanema amet on juba kord sel line. Mind on ka ühel korral maha hääletatud ning eks on põhjusi leitud,” rääkis Mets.
Imesid ei tule
Kas vallas on nüüdsest uus võimuliit ehk sotsid ja Keskera kond? “Alla pole veel midagi kirjutatud. Aga põhimõtteline kokkulepe on olemas. Vallavalit suse vana koosseis jätkab niikaua, kui on kinnitatud selle uus koosseis,” vastas Mets.
Millised on kõige pakilise mad tööd vallas ning vallamajas? “Suur pidu ehk jaanipäev on tulemas. Vaatame, et kõik toi miks ja toimuks. Kokkulepped esinejate ning korraldajatega on sõlmitud. Valda laiemalt ma ei luba mingit imet. Kõigepealt tuleb saada selgust, mis toimub OÜ-s Vasalemma Infra ning mis sellest saab. Vasalemma kooli võimla on pooleli. Selles tuleb saada samuti selgus ning uurida võimalikke rahastamise alli kaid,” ültes vastne vallavanem.
Allikas: Harju Elu
Maimu Berg: Tehtud! Enne jaani
22. juuni 2011
Lumehangede vahel rada otsides ja pikaleveninud talve trotsides läks Soome rahvas aprillis valima, nüüd, kui rohi rinnuni ja suur püha – jaanipäev – ukse ees, sai siis valitute seltskond rahvale teada anda, et Soome ikka oma valitsuse enne jaani saab.
Häbi olekski olnud seda hiljemaks jätta, väga tõsist tööd pärast jaanipäeva ristiinimene Soomes enam niipea ette ei võta.
Ega see valitsusetegu neil kerge olnud, seda enam et läbirääkijatele võis tunduda, et sealt kuskilt vaatab neid irooniliselt muigav põlissoomlane Timo Soini, kelle naeratus vastavalt sündmuste käigule kas parastavaks irveks või küüniliseks muigeks moondub. Selles kontekstis oli väga raske midagi otsustavat ja mõistlikku läbi suruda, seda enam et surujate seltskond jäi lõpuks kirjuks ja ühest poliitilisest seinast teise vintsklevaks. Kompromissid on sedaviisi ju kohustuslikud, tulemused aga üpris lahjad. Nüüd võime öelda, et kunagi, veremaitse suus, vastamisi seisnud Soome valged ja punased, kes praeguseks ammu manalas, pööravad ennast hauas ringi sellist valitsuskoosseisu nähes, aga ega see poleks neil kaugeltki esimene kord seda teha. Ajad muutuvad, demokraatia (ja rahva heaolu) nimel on igasugu otsuseid tehtud nii siin- kui ka sealpool Soome lahte ja tehakse veel. Ainult surnud võivad oma veendumustele lõpuni kindlaks jääda.
Kingitus nõrgematele
Aga ega siis asi nii trööstitu ka ole. Uus valitsusprogramm lubab värskel peaministril Jyrki Katainenil särasilmi väita, et vaesus väheneb. Tõepoolest, suure sissetulekuga seltskonda rapib valitsuskava üsna armutult. Kapitalitulu maks tõuseb seniselt 28 protsendilt 30-le ja neile, kelle aastane sissetulek ületab 50 000 eurot, väänatakse maksudeks koguni 32 protsenti. Ka üle 200 000-eurose pärandi pealt läheb 16 protsenti riigikassasse.
Kõik pole kahtlemata pelk vaesema rahva lillepidu. Üldine käibemaks, mille ümber läbirääkimistel kirgi möllutati, jääb muutmata, aga näiteks ajalehtede tellimise senine olematu käibemaks kerkib üheksa protsendi peale. Ja kuna transpordikütuste pealt tuleb riigikassasse lüpsta 250 miljoni eurost lisatulu, tõusevad ka nt bensiini hinnad.
Samuti on Eestisse oodata suuremat vodkaturistide voolu, kellele lisanduvad ka suitsu- ja maiustussõltlased, sest nende „mõnuainete” käibemaksud hakkavad kerkima. Töötegija maksukoormust ei ole kavas tõsta: töö maksustamine ei suurene, vastupidi, kõige väiksema sissetulekuga inimeste nn põhimaksu hoopis vähendatakse. Tõuseb ka töötu abiraha.
Igatahes võis valitsuskava kokkupanijate silmis pärast raske tööga ühele poole saamist näha vaata et liigutuspisaraid. Vasakliidu esimees ja tulevane kultuuri- ja spordiminister, 33-aastane Paavo Arhinmäki ütles ajakirjanduses: „See on suurim käesirutus kõige vaesematele, mida mina oma eluajal näinud olen.” Ning tulevane peaminister Jyrki Katainen (Koonderakond) ja tulevane rahandusminister Jutta Urpilainen (sots) särasid samuti, kommenteerides, et vähenevad vahed inimeste sissetulekutes, väheneb vaesus-määr ja et julge kava toob Soome uuendusi, mis parandavad just seniste tõrjutute ja heitunute olukorda. Samal ajal püüab valitsus vähendada riigil olevat võlga, tasakaalustada majandust, vähendada eluasemelaenude protsenti ja suunata raha noorte töötuse vähendamiseks.
19 ministrikohta jagunevad Koonderakonna, sotsiaaldemokraatide (kummalgi 6), Vasakliidu (2), Rootsi Rahvapartei (2), roheliste (2) ja kristlike demokraatide (1) vahel. Eks väiksemad parteid, kristlased, rohelised ja vasakpoolsed, ikka tõrkusid ka, aga kui ikka kutsutakse pirukale, siis tuleb (teatud tingimustel) vist minna. Muidugi ei ole kaugeltki kõik kuld, mis hiilgab või hiilgama lüüakse, ja kriitilisi märkusi on uus valitsuskava saanud küll, muu hulgas Rootsist, kus mürgiselt kommenteeriti, et valitsuskava on kokku pandud teadmises – kõiki liigutusi jälgib suur vend – Põlissoomlased ja Soini.
Üldises rõõmusäras on ka kaotajaid, üks neist on haridus, sest haridusministeeriumi valitsusalalt kärbitakse summasid 300 miljoni euro ulatuses. Protestivad ka autoomanikud, sest autokütuse hindu ju tõstetakse.
Suure unistuse kadumine
Erinevalt muust Soomest peab uus valitsus kohe pärast jaani-päeva ilmselt tõsiselt tööle hakkama. Küllap on kõige muu kiire toimetamise kõrval põhjust ka järele mõelda, mis siis ikka Soome poliitikas on juhtunud, et valimised läksid, nagu läksid ja valitsuse moodustamine oli vaevaline. Põlissoomlaste valimisedu näitab Soome eduloo teatud tagasilööki. Kindlasti on rahvuslikku skepsist ja pessimismi süvendanud Nokia kriis. On ju inimlik, et rahva eneseteadvust tõstab tublisti teadmine sellest, et mitmes maailma nurgas kannab mõnigi kõige uhkem hoone suurelt Nokia reklaami, et suurem osa moblakasutajaist hoiab kõrva ääres soomlaste loomingut, et suure õnnestunud firma edu kaudu on Soome oskused maailma jõudnud ja maailma oskajad Soome kui tarkuse tõotatud maale tulnud või sellest maast just niipidi teadlikuks saanud.
Kolm soomlaste jõudu ja loovust iseloomustavat s-i: saun, sisu (ee visadus) ja Sibelius on näidanud Nokia kaudu oma jätkusuutlikkust, mille katkemist ei osatud kuidagi ette näha. Paraku osutus üks suur unistus haavatavaks. See näitas, et teisedki unistused võivad haavatavad olla, et globaliseerumisel on varjuküljed, et mujalt võib Soome teinekord pigem petta saada kui mõistmist leida ning et loota tasub ikka ainult iseendale. See on mõtteviis, mida põlissoomlaste partei väga mõjuvalt süvendada ja inimesteni viia oskab. Rääkimata sellest, et kogu üleilmastumise, euroopaliidustumise ja muus saginas leidus üle mitme aja keegi, kes märkas tegeliku vaeva nägijat, tavalist soomlast, kelle tarmu ja vaevaga Soomele jõukus majja on toodud. Jõukus, mida ootamatult hoopis teistel alustel ümber jagama asuti.
Timo Soinil jätkub aega ja kannatust, küllap on tema partei päris meelsasti mõnda aega opositsioonis ja jälgib kriitiliselt valitsuses rabelevate ja üksteisest väga erinevate parteide eksimusi, et siis uute valimiste eel veelgi kõrgemale tõusta ja veel paremaid tulemusi saavutada. Eks ikka peaministrini välja.
Aga selleks korraks on Soome kuus parteid oma otsused langetanud. Jaanitule ümber võib Jyrki Katainen koos oma uue kabineti ja kogu soome rahvaga (?) rõõmsalt ja rahulolevalt ohata: tehtud!
Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/599809