Sotsiaaldemokraadid toetavad õpetajate palgatõusu nõudmisi
31. august 2011
Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab õpetajate palgatõusu nõudmisi ja lubab eelseisvate riigieelarve arutelude ajal otsustavalt haridustöötajate kõrgema palga eest seista.
„Haridus on kuulutatud kõigi erakondade poolt prioriteediks. Samas on meie õpetajad krooniliselt alamakstud. Viimane aeg on Eesti riigil lunastada oma võlg õpetajate ees ja kindlustada pedagoogidele vähemalt 20-protsendiline palgatõus,” ütlesSotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Peeter Kreitzberg.
Tema sõnul algab riigikogus peagi debatt 2012. aasta riigieelarve üle, kus sotsiaaldemokraadid tõstatavad teravalt õpetajate madalate palkade teema.
Täiendav info:
Peeter Kreitzberg
5064562
Sotsiaaldemokraadid tutvuvad Hiiumaaga
31. august 2011
Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed on 1. ja 2. septembril Hiiumaal, et kohtuda seal omavalitsusjuhtide, haridus-ja meditsiinitöötajatega ning hiidlastest ettevõtjate ja kolmanda sektori esindajatega.
Hiiumaad külastavad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja fraktsiooni esimees Sven Mikser, erakonna aseesimehed Urve Palo ja Karel Rüütli, Kalev Kotkas, Eiki Nestor, Helmen Kütt, Neeme Suur, Andres Anvelt, Kajar Lember ja Rannar Vassiljev.
Riigikogu saadikud tutvuvad Hiiumaa haigla, Suuremõisa ametikooli ja Emmaste kaugtöökeskusega. Kavas on kohtumised Kärdla ühisgümnaasiumi õpetajate, Pühalepa vallajuhtide ja hiidlaste koostöökogu vedajatega. Samuti külastatakse sihtasutust Tuuru, Dagöplasti, Dale ASi ja Pharma System Eesti OÜd.
„Kui teised erakonnad eelistavad taolisi väljasõite teha valimiste eel, siis sotsiaaldemokraadid suhtlevad oma valijatega aastaringselt,” ütles Hiiumaalt parlamenti valitud Kalev Kotkas.
Visiidi teisel päeval on sotsiaaldemokraadid oma telgiga väljas Kärdlas, kus inimesed saavad koos erakonna juhtpoliitikutega arutada Eesti elu ja arengute üle. Telk on Kärdla kesklinnas üleval reedel kella 16-18ni.
Täiendav info:
Kalev Kotkas
5037976
Peeter Kreitzberg: õpetajate palk on häbilugu kogu Eestile
31. august 2011
Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Peeter Kreitzbergi arvates kajastub meie õpetajate ebanormaalselt madalas palgas häbilugu tervele Eestile ning ta soovitab õpetajatel oma õiguste eest jõulisemalt seista, kui vaja kasvõi streigiga. Võimaliku lahendusena palga tõstmiseks näeb ta maksusüsteemi kallale minemist.
Kunagine haridusminister Kreitzberg ütles Delfile, et kuigi siiani on olnud eesmärgiks see, et noore, äsja kõrghariduse omandanud õpetaja palk algaks keskmisest palgast, on palk ikka kõikunud pidevalt allapoole ja mõnikord jääb lausa 30 protsenti keskmisest maha. “See on muidugi üks häbilugusid kogu Eestile. Seda ei taheta kuidagi lahendada. Mina ütlen, et kui seda teisiti ei saa lahendada, tuleb ikkagi hakata maksudega tegelema, niimoodi ei saa riiki ülal pidada. Ma arvan küll, et õpetajad peaksid praegu maksimaalselt kokku koonduma ja võitlema oma palga eest,” lausus Kreitzberg.
Kreitzberg nentis, et õpetaja on Eestis kindlasti üks alamakstumaid, kuid pingelisemaid ameteid. “Sageli mõeldakse, et õpetaja annab ainult tunde. Tegelikult ta ju valmistab tunde ette, ta parandab vihikuid, ta on pärast tunde õpilastega koos. Praktiliselt on ta kogu aeg oma tööga seotud. Selliseid ameteid on suhteliselt vähe, kus side oma tööga on niivõrd pidev,” rääkis poliitik.
Kui muu ei aita, tuleb kasvõi streikida
“Nagu ma kuulnud olen, hakkavad nüüd ka õpetajad siirduma Eestist ära. Mitte ainult ehitajad ja arstid. Ma arvan, et Eesti riik on kõvasti tuulte käes, kui ta seda probleemi ei hakka üldse kuskilt otsast lahendama,” märkis ta.
Positiivsena tõi Kreitzberg välja, et avalikkus on hakanud probleemi rohkem teadvustama. Ta tõi näiteks Facebookis õpetajate toetuseks loodud kommuuni “Õpetajale vääriline palk”. “Võiks kutsuda kogu ühiskonda üles, et kuulge lõpetage ära – meie kõigi lapsed ja lapselapsed käivad koolis ja keegi ei taha kurnatud ja vaesuses elavat õpetajat. Kui muu ei aita, tuleb kasvõi streik korraldada ja ma arvan, et paljud õpilasedki lööksid sellele kaasa. Mitte sellepärast, et tunnist pausi panna, aga lihtsalt arukamad saavad aru, et õpetaja peab saama normaalselt elada.”
Eesti haridustöötajate liidu ja haridus- ja teadusministeeriumi vahel 13. jaanuaril 2011 sõlmitud kokkuleppe järgi on 2011. aastal õpetajate palga alammäär nõnda: noorempedagoogidel 608,18 eurot (9516 krooni), pedagoogidel 644,04 eurot (10 077 krooni), vanempedagoogidel 736,07 eurot (11 517 krooni) ja pedagoog-metoodikutel 888,88 eurot (13 908 krooni).
2010. aasta keskmine ja 2011. aasta I kvartali keskmine palk oli Eestis 792 eurot (12 397 krooni).
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kreitzberg-opetajate-palk-on-habilugu-kogu-eestile.d?id=56824406&l=fplead
Nestor: Ilves loeb vajadusel endiselt sõnad peale nii riigikogule, valitsusele kui erakondadele
31. august 2011
Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Eiki Nestor usub, et äsja tagasivalitud president Toomas Hendrik Ilves ei kõhkle tähelepanu juhtimast ühiskonna valupunktidele ka teisel ametiajal.
“Teist korda samasse ametisse tagasi valimise korral saab alati teha ühe ja ainsa järelduse – inimene on oma tööga hästi hakkama saanud. Ja siinkohal pole mingit vahet, et seekord valiti president riigikogus ja eelmine kord valijameeste poolt,” ütles Nestor.
Nestor usub, et Ilves on jätkuvalt põhiseaduse sättest ja mõttest lähtuv president, kes ei kõhkle ja kasutab oma õigusi. “Ärgitab kodanikke suuremale aktiivsusele ja kogu ühiskonda suuremale avatusele ja senisest palju suuremale kaasamisele. “Loeb sõnad peale” nii riigikogule, valitsusele kui erakondadele, kui seda vaja,” lausus Nestor.
Kuna uus ametiaeg on Ilvesele viimane, siis on Ilves Nestori hinnangul kindlasti vabam oma sõnakasutuses, aga mitte palju enam. “Põhiseaduse kaitsjana ei saa ka tagasivalitud president lähtuda millestki muust, kui seadustest.”
Toomas Hendrik Ilves valiti esmaspäeval riigikogus 73 häälega tagasi Eesti Vabariigi presidendiks.
Valter Parve: Kui mina oleksin linnapea
31. august 2011
Võtsin 13. augusti Pärnu Postimehes sõna linnajuhtimise kvaliteedi teemal ja esitasin seal mõne küsimuse (vt Valter Parve, “Mis on linnajuhtimise kvaliteet?”, PP 13.08). Teine pool ei ole tänaseni asja avalikult kommenteerinud, seega mõtlesingi seni puuduva vastuse ise valmis kirjutada.
Kaadrid otsustavad kõik
Kui Toomas Kivimägi oma praegusele ametipostile asus, sai ta kriitikat selle eest, et lasi oma eelkäija istumisaluse välja vahetada, aga kui mina oleksin linnapea, oleksin vaibadki puhastusse viinud, uued tapeedid pannud.
Kahjuks jäi see hädavajalik tuulutamine nii otseses kui ülekantud tähenduses tegemata, koostööpartnerid saatsid Pärnu juhtimises osalema oma parimad esindajad ja nagu ikka meeskonnatöös tuleb aeg-ajalt ette tagasilööke. Minul jääb siis üle kaks võimalust: kas nendega leppida või püüda ise kõike juhtida.
Kusagil on muidugi piir. Ega linnapea hakka näiteks väljaminevate tekstide stiili ega kirjavigu parandama. Valter Parvel on õigus, kui ta kritiseerib meilt pereabikeskuse hoolekogule vastuseks saadetud suhteliselt nõrka kirja – oli tõesti juba puhkuste aeg, kuid pereabikeskuse likvideerimise otsuse põhjendamine oli raske peamiselt seetõttu, et ega mingit sotsiaalteenuste kvaliteedi analüüsi ju tehtud ole.
Tegelikult on surve kahekordne: oodatava kokkuhoiu kõrval tänu odavteenuste turu pakutavale saaksime pereabikeskust sulgedes tagasi Tralli lasteaiale ruumid, mis kunagi kalli raha eest varjupaigaks ümber ehitati.
Lasteaiakoha ootel noored pered on kõik linnale väga vajalikud, peale selle valijad. Sellega tuleb arvestada. Väärkoheldud laste vanemad üldiselt oluline valijagrupp ei ole. Erivajadustega inimeste või eakate pärnakate hoolekandekeskustega me niimoodi mängida ei saaks.
Kodanikuühiskond ja kaasamine
Kodanikuühiskond ja kaasamine paistavad olevat Parve lemmikteema ja ega minulgi vabaühenduste vastu midagi ole: kui neid oskuslikult üksteise vastu välja mängida, võib hulga raha kokku hoida.
Korraldasime sel talvel riigihanke, osutamaks neid teenuseid, mida on vaja heitunute (pikaajalised töötud) rehabilitatsiooniks, ja juba esimene tulemus oli rahalises mõttes päris hea.
Kuulutasime selle hanke siiski nurjunuks, lasime kodanikeühendustel omavahel uuesti konkureerida ja praegune seis on selline, et MTÜ Tulevik müüb vastavat teenust linnale hinnaga null eurot ja väga tore on midagi tasuta saada.
Huvitav muidugi, miks nad seda teevad? Lollusest, jonnist, patriotismist? Või usuvad nad veel millessegi? Ja kui õnnestub kõnealune MTÜ sel viisil välja kurnata, saame nende poolt 12 aasta jooksul välja arendatud teenused omadele ümber jagada.
Peale võimaluse eelistada ühtesid firmasid teistele on äraväsitamine oluline võte kaadripoliitikas. Ligi 17 aastat Pärnus eakatele mõeldud teenuseid juhtinud Hille Volberg ei pidanudki lõpuks enam vastu ja pani hiljuti avalduse lauale.
Kui mina oleksin linnapea, võtaksime vabanenud kohale nüüd sellise spetsialisti, kes juhtidele alt üles vaatab, neid baaris kostitab või muidu mõnus sõbramees ja kambajõmm on.
Juba on mõni teinegi hoolekande asjatundja vihjetest aru saanud ning ise ära läinud. Mõne ninatarga ehk saame haigeks väsitada, distsipliini hoidmiseks asi seegi. Suure kogemusega keskjuhtidega on see häda, et nad on oma leivaisadest mõnelgi puhul targemad. Ja et nad oma arvamust välja öelda julgevad, ei vaja Pärnu linn neid!
Kuulekus on meie ametnike professionaalsuse mõõdupuu ja küllap poliitikud neile juba ütlevad, mida ja kuidas teha, igasugused analüüsid on täiesti tarbetu raha- ja ajakulu. Pealegi, kui parteidel või nende sponsoritel on oma huvid, kuid uuringutulemused soovitavad midagi muud, siis milleks meile see mäsu: niikuinii peab peale jääma poliitikute eelistus.
Mul puudub vähimgi sümpaatia eelmise linnavõimu tegemiste suhtes, kuid kui partei oli ärimees Rein Kilgile selle Vana-Pärnu sadamaplatsi lubanud, tuli see volikoguski ära vormistada.
Parve peaks ükskord oma jura lõpetama ja aru saama, et mingeid arupidamisi sealse rahvaga sel teemal polnudki mõtet pidada, sest kohalike inimeste arvamus ei huvitanud tegelikult kedagi.
Linnajuhtimine kui avalik teenus
Linnajuhtimise kvaliteet on kindlasti oluline küsimus, kuid hinnangute andmisega tekib raskusi. Üks võimalusi on vaadata liikumist püstitatud eesmärkide poole ja siin sobib näiteks tuua eelmine linnavalitsus.
Kui linnapea Mart Viisitammele seati eesmärk IRL ja Reformierakond tülis hoida, siis sellega sai ta ju suurepäraselt hakkama. Või juhul, kui tal kästi euroalaga liitumise takistamiseks kasvatada Pärnu kaudu Eesti riigivõlga, oli meil siin päris häid tulemusi. Pole Viisitamme süü, et ühisraha ikkagi tuli.
Kui minu eesmärk on Pärnu oma eelmiste valitsejate kaevatud võlaaugust välja tuua, palun linnavalitsemisele hinnanguid andes just seda silmas pidada. Seda rahvatarkust, et metsa raiudes laastud lendavad, peaks Parvegi teadma.
Pärnu hoolekandesüsteem tervikuna vajabki aadrilaskmist, sest liigne tähelepanu nõrgematele (teenuste kvaliteet ja muu selline peenutsemine) ei sobi kokku meie eduka terviselinna kuvandiga. Kui me seejuures lammutamisega pisut üle pingutame, on järgmistel valitsejatel jälle mida lappida, ja see on praegu võõras mure.
Kui mina oleksin linnapea, soovitaksin seoses algava õppeaastaga kogu koolirahval omandada ja lastele edasi anda vahva sõdur Švejki igihaljast elutarkust: “Lõuad pidada ja edasi teenida!” Ainult nii pälvite oma heaoluks vajaliku soosingu.
http://www.parnupostimees.ee/547166/kui-mina-oleksin-linnapea/
Kalvi Kõva: Tarkuste konveierist teiseks koduks
30. august 2011
Kas suudame oma järeltulijatele pakkuda parimaid võimalikke õpitingimusi? Kas oleme loonud kõik selleks, et nad saaksid laduda oma elule tugeva vundamendi? Aus vastus on: «Ei ole.»
Kooli algus on alati ootusärev ja emotsiooniderohke aeg. Septembri esimesed päevad tähendavad igal aastal kümnetele tuhandetele lastele ja õpetajatele uut paigaltvõttu.
Starti ei tohi maha magada! Hea lähe on hea soorituse eeldus nii spordis, õpingutes kui ka paljuski elus laiemalt. Mida tugevam on koolis laotud vundament, seda kindlamad on sellele toetuvad müürid.
Kooliminek tähistab seega paljudel noorel inimestel iseseisva elu stardipaku ületamist.
Sõnu teha on alati kergem, kui neid tegudega kinnitada. Teistelt nõuda on hõlpsam, kui ise midagi ette võtta. Seepärast on kooliaasta alguse puhul paslik küsida, kas suudame oma järeltulijatele pakkuda parimaid võimalikke õpitingimusi. Kas oleme loonud kõik selleks, et nad saaksid laduda oma elule tugeva vundamendi? Aus vastus on: «Ei ole.»
Küsimus on laiem kui tehe 2 + 2 matemaatikas. Küsimuse vastus ei peitu mitte ainult kooli inventaris ega õpetajate palkades, mida võiks alati rohkem olla, vaid kooli positsioonis ühiskonnas ja tema rollis meie noorte kujunemisel.
Alanud aastakümme on veeretanud koolide ette uusi probleeme, millega varem ei tulnud nii palju rinda pista. Majanduskriis tabas rängalt paljusid peresid. Selleks et leib ikka laual oleks, tuli vähemalt ühel vanematest, üldjuhul pereisal, asjad pakkida ja minna tööle kas Eesti teise otsa või sootuks välismaale.
Kahtlemata mõjutab isa või ema pikk kodust eemalviibimine laste õppeedukust. Pahatihti kaasnevad pere sisulise lahkuminekuga erimeelsused ja tülid, mis kõik jätavad lastesse jälje.
On äärmiselt kurb, kui nad selle kõige taustal kannatavad ja löövad ka õppimisele käega. Enamasti, eriti väiksemates kohtades, jõuab info laste keerulistest kodustest oludest ka kooli, kus pühendunud õpetajad püüavad raskustes õpilasi toetada.
Pahatihti ei osata spetsiifilisi probleeme lahendada, sest puudub nii praktika kui ka välja õppinud spetsialistid – sotsiaalpedagoogid. Halvemal juhul jääb laps oma muredega üksi, sest teda kas ei märgata või ei osata-taheta teda aidata ei kodus ega koolis.
Sestap tuleks kooli roll ühiskonnas ümber hinnata ning mitte käsitada teda pelgalt haridusasutuse, koolitarkuste konveieri, vaid õpilase teise koduna, kus töötavad õpetajad on otsekui õpilase kasuvanemad.
Kool peaks olema suuteline pakkuma lapsele tuge ja aitama tal probleeme lahendada. Kindlasti ei saa see juhtuda päevapealt ja iseenesest, vaid nõuab suuremat panustamist nii riigilt kui omavalitsustelt.
Muutused saavad sündida vaid koostöös linnade ja valdade ning sealsete sotsiaaltöötajatega, keda ei jätku. Tähtis on ka info liikumine. Siin saame oma õla alla panna meie kõik. Väikese inimese suurt muret nähes tuleks ka naabritel, kaaskodanikel, lihtsalt möödaminejatel sekkuda ja abi otsida.
Aegade jooksul on head koolid mitte ainult et andud noortele lõputunnistuse, vaid aidanud peredel vormida lapsest tubli ja korralikku ühiskonnaliiget, kel on õiged väärtushinnangud.
Eesti ühiskond on väike – me ei saa riskida, et osal lastel jääb koolitee poolikuks või lünklikuks, sest tema muredest ja probleemidest vaadati mööda.
Priit Lomp: Poliitmängud käivad ka jalgrattateedega
30. august 2011
Juba veebruaris allkirjastas regionaalminister käskkirja, mille eesmärgiks oli parandada kergliiklusteede rajamise kaudu liiklusohutust.
On omaette küsimus, kas pidada kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse tagajaks kui asfaldiaukude lappimist ning kruusateede mustkatte alla viimist. Tõsiasi on ka see, et eraldatud raha eest saab üle Eesti ehitada kuni 40 kilomeetrit rattateid.
Teiste seas esitas ka Haaslava vald oma taotluse koos kõigi vajalike lisadega. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et kokku esitati 118 taotlust, millest võistlustulle jäi 100. Statistika järgi keskmiselt seitse taotlust maakonna kohta.
Nimetatud skeemiks
Hämmastav on aga kergliiklusteede toetusskeemi edasine käekäik. Mõistetavalt sai kevadel korduvalt huvi tuntud, millal ja kelle kasuks valikud langevad. Siseministeeriumi ametnikud vastasid enne jaani, et otsuseid on mõtet oodata pärast juuli keskpaika.
Aga 15. juunil, kui Tartumaa Omavalitsuste Liit pidas omavalitsuste päeva, kuulsime meil külas olnud Isamaa ja Res Publica Liidu parlamendisaadikult optimistlikumat infot. Tema julges arvata, et otsused tulevad juba nädala jooksul, veel enne suuri pühasid.
Ministeeriumi vastutavad ametnikud ei teadnud samal ajal asjast veel midagi. Vägisi tekib kahtlus, et koalitsioonierakondade parteikontorites ollakse tublimad ja töökamad.
Et pilt selgem oleks, tutvustan mõne reaga «kergliiklusteede toetusskeemi» nõudeid. Miks sisseharjunud toetusprogrammide ja toetusmeetmete asemel see rahajagamine toetusskeemiks nimetati, ei oska isegi arvata, kuid peale keemiatunnist tuttava elektronskeemi seostub skeem sõnaga skeemitamine, mis ei ole just positiivse taustaga.
Esimeseks kriteeriumiks oli bürokraatlikult sõnastatud «projekti mõju olulise asulasisese või asulatevahelise kergliiklustee kitsaskoha lahendamisse».
Keskne roll rahal
Haaslava vald planeeris valgustatud kergliiklusteed Kurepalu küla ja Roiu aleviku vahele. Soovisime ühendada valla haldus- ja kultuurikeskuse elanike arvult suurima kogukonnaga. Tõrvandi–Roiu–Uniküla maantee äärde kavandatud kergliiklustee on kirjas nii maakonna «sotsiaalse infrastruktuuri» teemaplaneeringus kui ka valla üldplaneeringus.
Kuni Tartu Idaringtee valmimiseni kasutavad sedasama maanteed ka suured veokid, vältimaks linnatänavatel seiklemist. Maantee ise on kitsas ja ohtlike pimedate kurvidega, läbides mitut kiirusepiiranguga asulat.
Juba aastaid on räägitud kehvas seisukorras tee laiendamisest ja rekonstrueerimisest. Läinud aastal oli maanteeameti eelarves isegi olemas raha maantee projekteerimistöödeks. Minu korduvatest palvetest hoolimata ei suutnud ka sealsed ametnikud projekteerimisega alustada ning raha lendas lihtsalt tuulde.
Teine kriteerium kandis nime «projekti mõju liiklusohutuse suurendamisele». Kõik, kes on sel maanteel liikunud, on ilmselt nõus, et see on vahel päris ohtlik tegevus.
Neid hulljulgeid, kes seal jalgratastel mööda teeserva sõidavad, võib lausa enesetapjateks pidada. Siinkohal meenub mulle, kuidas regionaalminister jõudis uut Tartu maavanemat tutvustades maha hõigata, et ega tema asi ole terviseedendamisega tegelda.
Vaevalt kõik ratturid tervisesportlased on, nagu minister arvas. Kindlasti on nende seas ka rattaga tööle või poodi sõitjaid. Kuidas sa muidu ühest punktist teise jõuad, kui oled varem pikalt töötu olnud või vaatad kõrvalt, kuidas olematu regionaalpoliitika aitab sulgeda järjekordse bussiliini.
Nagu ikka, oli ka selles skeemis keskne roll rahal – nimelt andis kriteerium «toetuse suurus projekti raames rajatava kergliiklustee jooksva meetri kohta» pea poole vajalikest üldpunktidest.
See suurendas minu enesekindlust, sest meie valla puhul kujunes jooksva meetri hind kolme hinnapakkumise võrdluses vägagi soodsaks. Mõni naabervalla mees kratsis seepeale kukalt ja küsis, kas tõesti nii odav.
Parteipileti järgi
Igatahes on nüüdseks hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemusel õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Teerull liikus paraku sama tempokalt, nagu olemegi harjunud: jagajad võtsid enamuse ning suurema sõja vältimiseks «kingiti» üht-teist ka omavalitsustele, mille juhid kuuluvad «valedesse» erakondadesse.
Läks nii, et kuueteistkümne rahasaaja hulka ei jõudnud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt, samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järvamaalt.
Kindlasti ei pea pahandama nende maakondadega, kus raha saavaid omavalitsusi oli kaks ja rohkem.
Kuid kas see ongi valitsuse ja valdkonna ministri ellu viidav regionaalpoliitika? Väidan, et kuni raha jagamisega tegeleb Tallinna kesklinnas resideeriv regionaalminister, pole lootustki, et omavalitsuste esindajaid kuulda võetakse ja ka tegelikkuses regionaalse tasakaalu eest seistakse.
Eestis on arvukalt inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad nii vajalikust kergliiklusteest. Miks? Suuresti ikka seepärast, et nende vallavanem või volikogu esimees ei ole erakonnas, kus parteipileti järgi toetusi jagatakse.
Allikas: Postimees
Heljo Pikhof: Alanduseta eluõhtu
30. august 2011
Hooldusraviga on meil kõik hästi, tõttasid kevadel kõiksugu kõrged ametimehed raporteerima. Siis, kui Keila haigla masendav argipäev oli suure kella külge pandud. Kui 2003. aastal oli meil 976 hooldusravi voodikohta, siis mullu juba 1557. Liiati arendatavat hooldusravi muude tervishoiuteenustega võrreldes ennaktempos ja plaani – hooldusravivõrgu arengukavas aastateks 2004–2015 – täidetakse ilusti. Üleüldse, Keilas toimunu olnud igatpidi erandlik.
Arvud ei ütle aga midagi selle kohta, kuidas elab talle antud päevad ära luust ja lihast inimene: kas ta saab just tema vaevusi leevendavat ravi ja põetamist, kas ta veedab oma eluõhtut hoolivas õhkkonnas või vähemalt ilma alanduseta.
Pangem tähele, hooldusravi ei ole sama, mis hoolekandeteenused ja hooldekodud. Meil on tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi rahastamine ja teenuste korraldamine lahus. Kokkupuutepunkte on küll selles, et ka hooldekodudes elavad inimesed vajavad enamjaolt meditsiinilist abi.
Haiglas hooldusravil saab abivajaja viibida 60 päeva jutti, ei enamat. Patsiendi omaosalustasu on 15 protsenti hooldusravi voodipäeva piirhinnast, mis on 6,46 eurot päevas.
Tõeline Kolgata algab aga siis, kui raske haige ei mõista maailma oma tülikast persoonist kahe kuuga vabastada ja vajab jätkuvalt põetamist. Hooldekodud on valdavalt omavalitsuste omad ja omaosalustasu neis on 65 protsenti. Ülevaatlikkuse huvides näppisin mõnd hinnakirja ja rehkendasin kuutasuks ümmarguselt 650–790 eurot. Mõistagi võib leida ka kallimat (era)teenust. Hind on nii rasvane, et ka kahest pensionist ei piisa. Kõrvutagem: isegi Lätis ja Poolas peab inimesele mingi osa (vastavalt 15 ja 30 protsenti) sissetulekust enda tarbeks kätte jääma.
Siia, suure raha alla ongi koer maetud, vähemalt üks nendest. Sellele kui suurimale kitsaskohale osutas ka hiljutine OECD raport, mis, tõsi küll, vaatles pikaajalise hoolduse puhul tervishoidu (perearstid, hooldusravi, õendushooldus) ja hoolekannet koos. Nagu vast peakski olema, igatahes vajame hädasti suuremat sidusust kahe valdkonna vahel.
Nimelt on meil nn teenuse juhitud süsteem. See ei lähtu inimese vajadustest, inimene sobitatakse olemasolevate teenustega. Raha ei liigu inimesega kaasa, vaid inimene suunatakse sinna, kus teenust pakutakse. Ja kuna kohalik omavalitsus on ühelt poolt suurim hoolekandeteenuse osutaja – hooldekodude omanik –, teisalt aga hindab inimese vajadusi enda seatud kriteeriumide järgi, võib omavalitsus olla pigem huvitatud oma allasutuse eelarve täitmisest kui inimese tegelikest vajadustest. Abivajajast saab omamoodi augutäide – et voodikohad oleksid täis.
Olukord, kus haigel ja ta pereliikmetel pole suuremat sõnaõigust, kus teenuste nõuded on õiguslikult reguleerimata, peidab muidki ohte: tõelise hädalise asemel võidakse eelistada maksujõulisemat klienti või kõrvale hiilida näiteks dementsuse diagnoosiga haige võtmisest hoolekandeasutusse.
Eesti kulutused SKTst tervishoiule ja hoolekandele on ELi väiksemaid, aga hoolduse madal kvaliteet pole tingitud üksnes rahanappusest. Praegusedki võimalused on killustatud, kehv on koostöö nii tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kui ka omavalitsuste vahel, patsiendi vajaduse hindamiseks puudub ühtne metoodika. Omavalitsuseti on teenuste valik ja kättesaadavus vägagi erinev ja kõigil on küüned kiivalt enda poole. Paigus, kus on avatud suured hooldekodud, kus on olemas tingimused teenuse osutamiseks ja haigekassaga leping sõlmitud, võib koduhoolduse väljaarendamine hoopis känguda. Ometi on meil settinud selge arusaam, milline peaks olema eakate hoolekanne. Inimene peaks saama elada oma koduses keskkonnas nii kaua kui vähegi võimalik. Tuge selleks pakuksid talle esmatasandi teenused, sh toitlustamine, koduteenus, kodune hooldusabi ning kogu abi peaks põhinema individuaalsel vajaduste hindamisel. Paraku on meil selleni veel oi-kui-pikk tee käia.
Suund koduhooldusele on võetud ka mujal Euroopas. Vaid umbes viis protsenti vanuritest vajaksid voodikohti. Muuseas, see tuleb nii ühiskonnale kui inimesele (või tema omastele) ka rahaliselt hulga odavam.
Allikas: Postimees
Sven Mikser: On suur õnn, et meil pole üksmeelt
29. august 2011
Neljapäeval ja reedel tegi Läänemaale Ristist Virtsuni tiiru peale riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioon. Sotsid kohtusid omavalitsusjuhtide ja ettevõtjatega, käisid Haapsalu ja Lihula haiglas ning hoolekandeasutustes, sh kodutute varjupaigas Haapsalus; SEE teatris ja loomekeskuses Jaani tänaval.
Mis sihiga fraktsioon Läänemaale tuli?
Oleme otsustanud selle parlamendiperioodi esimesel poolel teha fraktsiooniga Eesti maakondadele täistiir peale. Oleme käinud Jõgeva-, Võru- ja Saaremaal, nüüd siis ka Läänemaal. Järgmisel nädalal jõuame ehk Hiiumaale.
Kas see on reklaam- ja liikmete värbamise üritus?
Eks tal ole mitu eesmärki. Me ei taha olla riigikogulased, kelle kohta öeldakse, et pärast valimisi neid enam näha ei ole, et valijad ja valimisringkonnad tulevad meelde alles järgmiste valimiste eel.
Tahame olla kursis murede ja probleemidega. Meie üks olulisi teemasid on regionaalpoliitika — Eesti üks suuremaid ülesandeid praegu. Seepärast on mõistlik, et Tallinnast või Tartust valitud saadikud oleksid kursis ja teaksid, milliseid seadusemuudatusi inimesed neilt Läänemaal, saartel või Kagu-Eestis ootavad.
Kindlasti tahame ka oma lippu ja kaubamärki näidata. Oleme rõõmsad, kui kohtumistel tuleb uusi tegusaid liikmeid.
Kas teil on üldse kuhugi pürgida, olete ju toetuse poolest vägagi edukas erakond?
Kindlasti on. Meid on riigikogus 19, kevadel saime 17% hääli ja viimane küsitlus näitas meile 24protsendilist toetust. Võib öelda, et meie jaoks olid parlamendivalimised natuke liiga vara.
Kas sotside sellesuvine 24protsendiline toetus on anomaalia?
Kindlasti ei peegelda see loomulikku proportsiooni inimestest, kes eelistavad paremliberaalset ideoloogiat. Sotsiaaldemokraatide toetus võiks Eestis loomulikus olukorras olla kolmandik ühiskonnast.
Euroopas on sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid kaks juhtivat jõudu. Liberaalidel ei peaks kindlasti nii palju toetust olema.
Eestis tahame samuti selleni jõuda, et meie toetus oleks püsivalt suur ja et inimesed, kes on harjunud sotsiaaldemokraatiat toetama, julgeksid ja tahaksid meie poolt hääletada ning leiaksid meie seast inimesi, kelle poolt hääletada.
Mõtlesin anomaalia all siiski, et Eesti kohta on teie toetus praegu ebatavaliselt suur.
Oh ei, see ei ole kindlasti anomaalia, sotsiaaldemokraatide toetus normaalses ühiskonnas peakski olema kolmandiku ja poole vahel, sotsiaaldemokraadid peaksid olema normaalses ühiskonnas kahe enamtoetatud erakonna seas.
Mille poolest me siis normaalsed ei ole?
Meil on teatav stigma sõna „sotsiaalne” suhtes, aga sellest me hakkame üle saama.
Eestis on püti ajanud segasemaks, et vasaktsentristlikul tiival on veel üks erakond, kes nimetab end liberaalseks, aga kelle programmis on palju sotsiaalset retoorikat, samuti palju sellist, mis peletab eemale valijaid, kellele on tähtis nii sotsiaalsus kui ka demokraatia.
See on teinud sotsiaaldemokraatide positsiooni keerulisemaks. Väljapääs on selles, et me ei näe ennast ühe suure erakonna väiksema liitlasena, vaid ühe suure erakonnana, kes on valmis võtma ise jämeda otsa valitsemisel ja kaasama sinna väiksemaid partnereid.
Oleme sinnapoole teel ja arvan, et jõuame sinna kui mitte enne, siis järgmisteks parlamendivalimisteks.
Sõnad ja lubadused — kas need ka tõeks saavad?
Oleme selle eesmärgiks võtnud. Uue juhtkonna valimisel ja uute sihtide seadmisel tõdesime, et tõenäoliselt me ei jõua selle kevade valimisteks eesmärgile, vaid alles poolele teele. Suur eesmärk on parlamendivalimised 2015 ja vaheetapp kohalikud valimised 2013.
Eks see, et me oma kohalolekut Eestis näitame ja inimeste seas liigume, uusi liikmeid kaasa kutsume, ole suunatud üle-eestilise katvuse suurendamisele, et luua tõhus toimiv organisatsioon üle riigi.
Mida teistmoodi teete, kui võimule saate?
Eestis on küsimus number üks demograafia. Ka Läänemaal on aastaga rahvaarv peaaegu 300 võrra kahanenud, asustustihedus on erakordselt väike. Kuus omavalitsust on alla tuhande elanikuga, see tekitab küsimuse jätkusuutlikkusest.
Sama on minu kodumaakonna Järvamaa ja terve Eestiga.
Valitsus jõudis vahepeal rõõmustada, et loomulik iive oli paarikümne inimesega positiivne. Rändesaldo aga on mitme tuhandega miinuses. Isegi positiivne iive on vähenenud selle tõttu, et vähem on olnud õnnetussurmajuhtumeid ja et loomulik eluiga on kasvanud.
Rändesaldot vaadates võib öelda, et mõned inimesed, kes on siin sündinud, surevad võõrsil. Ka selle arvel võib iive olla positiivne, aga see ei ole rõõmustamise koht.
Ehk on negatiivne iive meie kurb paratamatus, mille vastu ei saa.
Kindlasti mitte! Üks abinõu on tööhõive – enamik väljarändajaid on majandusemigrandid, kes ei leia siin tööd. Kuigi valitsuse jutu järgi on Eestis töökohtade loomist ja ettevõtlust soodustav keskkond, näeme, et kui kriis puhkeb, säilivad töökohad riikides, kus on loodud sotsiaalse turvalisuse võrgustik, mis inimesed ja ettevõtted rasketest aegadest üle aitab. Põhjamaades näiteks.
Meil sellist võrgustikku loodud ei ole, meil üritatakse ettevõtlust meelitada maksusüsteemi iseärasustega. Tundub, et see ei toimi.
Teine küsimus on peretoetused. Eestis on peretoetuste süsteem tugevasti kaldu sündide toetamise poole. Peaaegu kõik omavalitsused maksvad sünnitoetust, riik maksab hüvitisi, tõsi, äärmiselt diferentseeritud süsteemi järgi.
Kui aga laps saab 1,5 aastat vanaks, on riigi toetus 300 kr ehk 19 eurot ja mõned sendid peale – naeruväärne, eriti kui vanematoetuse ülempiir on üle 2000 euro kuus ja universaalne lastetoetus alla 20 euro. Proportsioon on nii paigast ära kui veel saab.
Sotsiaaldemokraadid leiavad, et kui neid proportsioone muuta, on võimalik ja vajadus lastetoetusi suurendada, vähemalt kolmekordistada. See ei ole utoopia.
Kas jätkub selleks raha?
Loomulikult, kui vaatame, kuhu me raha paneme. Kui vaja, tuleb ka maksusüsteemi muuta, kaasata lisaressurssi sealt, kus seda on.
Mida selle all mõtlete?
Üks maksumuudatus ei ole võluvits. Maksusüsteem peab suunama inimesi säästlikule ressursikasutusele. Kindlasti on õiglane, et kelle maksuvõime on suurem, seda maksustatakse kõrgemalt.
Maksusüsteemi õiglust ei näita meie arvates mitte see, kui palju inimeselt ära võetakse, vaid ka see, kui palju talle kätte jääb.
Peame ebaõiglaseks, et kriisi ajal tõsteti käibemaksu, mis mõjutas eriti neid, kes peaaegu kogu sissetuleku kulutavad eluliste vajaduste rahuldamiseks. Meil on ka kõik esmatarbekaubad ja teenused maksustatud täismääras käibemaksuga, sh toasoe ja toidukaubad.
Leiame, et maksusüsteemi õiglasemaks muutmine võiks sisaldada ühelt poolt väga kõrge sissetulekuga inimestel üht lisamaksuastet ja teiselt poolt elutähtsate kaupade ja teenuste käibemaksuerisusi.
Kas ja kui suurelt peaks Eesti sotside meelest osalema Lõuna-Euroopa riikide abistamisel?
Oleme olnud Euroopa Liidus saajad ja jääme selleks veel ilmselt mõneks ajaks, kuigi meie eesmärk ei ole jääda igavesti vaeseks.
Nii et Reformierakonna juhtimisel viie rikkama riigi hulka?
Nii halba saatust ma ei tahaks soovida ühelegi praegu viiele rikkamale riigile. Soome, Rootsi, Taani, Holland ja Luksemburg — kellest me siis peaksime 11 aasta pärast möödas olema? Nii halba saatust neile riikidele, kes on nii hästi toime tulnud, ma ei sooviks.
Kindlasti aga võiksime saada jõukamaks, kui oleme praegu, ja peaksime jagama Euroopas solidaarsust. Euroopa püsimine ja arenemine on meie kõigi huvides. Muidugi tuleks seda teha ja arutada avatult.
Kas seda tehakse praegu küllalt avalikult?
Avatusest ja adekvaatsest infost on jäänud puudu. Oleme siis riigimehed lõpuni, et kui on vaja teha keerulisi otsuseid, räägime ausalt ära ja loodame, et Eesti rahvas saab sellest aru, nagu ta on rasketel aegadel ka saanud.
Näidata tegelikkust ilusamana pole mõistlik, sest infomaailmas tuleb tõde nagunii välja.
Kas peaksime soomlaste kombel enda eest rohkem seisma?
Ma ei ole selles väga kindel. Soomlased on meile paljus eeskujuks olnud, aga nende valimiste eelne ja järgne sisepoliitika on mõjutanud nende Euroopa- ja välispoliitikat rohkem kui peaks.
Ma ei ole kindel, kas peaksime Soomet selles endale eeskujuks seadma. Küll peaksime olema valvel, et kui kõik meist jõukamad riigid hakkavad endale lisatagatisi nõudma, ei jääks meie teistest ebasoodsamasse seisu.
Kas Toomas Hendrik Ilves on parem president kui Indrek Tarand?
Tagasivalimist taotlevat presidenti saab kõige paremini hinnata tema tegude kaudu. Ilves on oma rolli hästi mõistnud ja täitnud, andnud mõista, et ta ei taha presidendi võimu piire kombata ega laiendada. Ta mõistab, et Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne riik, ja on sellest lähtuvalt käitunud.
Tarandit ei oska presidendina hinnata, ta on selleks vähe ainest andnud, tal pole ette näidata tegude pagasit. Seda ei saagi tal olla, aga seda kummalisem, et ta ei ole selgelt välja öelnud, millisena ta näeb presidendi rolli ja Eesti tulevikku. Kui valik on nende kahe vahel, tunnen end kindlalt, kahtlemiseks kohta ei ole.
Et mõlemad presidendikandidaadid on sotsidega ääripidi seotud, siis kas see pole erakonnas lõhet tekitanud?
Indrek Tarand on rõhutanud, et ta ei ole mitte üksnes erakondade väline, vaid lausa erakondadele vastanduv kandidaat. Tema isa Andres Tarand on auväärt ja väärikas sotsiaaldemokraat, meie endine esimees ja ainuke sotside leerist tulnud peaminister. Usaldame teda, ta on aktiivsest poliitikast tagasi tõmbunud, aga andnud meile väärt nõu, eriti keskkonnaküsimustes. Me ei väljenda kuidagi umbusaldust tema suhtes, kui toetame Ilvest.
Kui Eestis hoolikalt kirikuraamatutesse kaevuda, oleme kõik omavahel sugulased.
Kui tõsiselt võtate spekulatsiooni, et valijakogu valib hoopis Andres Tarandi presidendiks?
Usun, et seekord valib parlament juba esimeses hääletusvoorus Eestile presidendi.
Olete küll alles noor, aga poliitikas juba kaua olnud ja palju saavutanud. Kas teil jagub motivatsiooni?
Seda on küll ja veel! Motiveerib missioonitunne, et teha Eesti elamisväärsemaks, paremaks, inimväärsemaks.
Ma ei pea ennast võimuahneks inimeseks. Meie erakond ei pea pürgima valitsusse seepärast, et sotsiaaldemokraatidel on väga võimu vaja. Peame seda tegema, sest Eestile on vaja sotsiaaldemokraatiat!
Mind on erakonnakaaslased usaldanud seda vedama, ma tunnen endal kohustust ja motivatsiooni seda teha.
Meie eesmärk on olla 2015. aasta parlamendivalimistel edukaim erakond ja võtta valitsusvastutus.
Kas poliitika ära ei tüüta?
Poliitika on erakordselt haarav ja paeluv. Vaatan suure ettevaatusega, kuidas poliitikast püütakse teha midagi inetut ja räpast. Hiljutiste juubelisündmuste valguses kahetseti, et meil ei ole täielikku üksmeelt. Et on palju tülitsemist ja vaidlemist, puudub ühtekuuluvustunne, nagu oli 20 aastat tagasi.
Ütlen veendunud demokraadina, sotsiaaldemokraadina: küll on hea, et meil ei ole täielikku üksmeelt, et on ideede vaba konkurents ja pluralism, et on palju konkureerivaid vaateid ja et need vaieldakse selgeks, kohati emotsionaalselt ja ägedalt. See on suur väärtus!
Kust meid suurem oht ähvardab, kas majanduse kaudu Ameerikast ja Euroopast või sõda ja terrorism Lähis-Idast?
Maailm on ohte täis ja need, mis meid lähema kümne aasta jooksul varitsevad, ei ole veel avalikuks saanud. Kohe saab 10 aastat suurest terrorirünnakust Ameerika Ühendriikide vastu, aga sellist asja ei osatud 10-15 aastat tagasi veel ette näha. Kuigi terrorism, on julgeolekuagendas juba sada aastat oluline olnud.
Energiakandjate vähesus ja poliitilised vapustused, mis energiaallikatele ligipääsu mõjutavad, on tulevikus võimalikud ohuallikad.
Ka kliimateema, mille üks väljund on toidukriis, mis ühel päeval võib maailma tõsiselt ähvardada. Peale selle poliitilistest, majanduslikest ja klimaatilistest kriisidest tulenev migratsioonivool ja sellega seonduv poliitiline äärmuslus, mis on tõusnud Euroopas päevakorrale. Samuti terve hulk Eesti enda probleeme, näiteks rahva püsimajäämine.
Allikas: Lääne Elu
Naissotsiaaldemokraadid: ka seksi ostmine on kuritegu
28. august 2011
Täna ja homme, 27.-28. augustil, peavad Eesti ja Soome sotsiaaldemokraatide naiskogud ühisseminari, kus arutatakse võimalusi naistevastase vägivalla ning inimkaubanduse vastu võitlemiseks.
“Prostitutsioon, kupeldamine ja inimkaubandus on tõsised kuriteod, mida ilmestavad inimõiguste ja võrdõiguslikkuse puudumine. Kahjuks on Soome ja Eesti Ida-Euroopast pärit prostitutsiooni läbikulgemise maad,” rääkis Eesti sotsiaaldemokraatide naiskogu Kadri president Reet Laja.
Prostitutsiooni ja inimkaubanduse tõkestamise ühe abinõuna rõhutavad Eesti ja Soome naissotsiaaldemokraadid tõhusaid riigisiseseid ja rahvusvahelisi seadusi.
“Eesti seadustes on kupeldamine kriminaliseeritud, kuid seksi ostmist ja müümist seadused ei käsitle. Inimkaubanduse mõiste aga puudub seadusandluses hoopiski,” ütles Reet Laja. “Prostitutsiooni vastu võitlemiseks on vaja muuta karistatavaks ka seksi ostmine,” rõhutas Laja.
Soome on liitunud Euroopa Nõukogu konventsiooniga naistevastase vägivalla ennetamiseks ja tõrjumiseks, mille mõte on luua kõikehõlmav õiguslik kate naiste kaitsmiseks vägivalla kõikide ilmingute eest.
“Ka Eesti peab selle konventsiooniga ühinema,” märkis Reet Laja. “Inimkaubandus ja prostitutsioon ei tunne riigipiire ja selliste kuritegude vastu võitlemiseks peab aina rohkem süvendama rahvusvahelist koostööd,” lisa ta.
Eesti sotsiaaldemokraatide naiskogu Kadri asepresident ja Riigikogu saadik Heljo Pikhof tõi seminaril peetud ettekandes esile ka ühiskonnas väljakujunenud väärtushinnangute ja stereotüüpsete hoiakute mõju prositustisooni levikule.
“Inimkaubanduse ja prostitutsiooni tõukejõuks on kahtlemata organiseeritud kuritegevuse kasumilootused, kuid need kuriteoliigid ei oleks võimalikud, kui ühiskonnas ei peetaks normaalseks stereotüüpseid soorolle ning naiste ekspluateerimist ja vähemväärtuslikena käsitlemist,” rääkis Pikhof.
Heljo Pikhof rõhutas, et oluline on nimetada asju õigete nimedega. “Seksuaalse ekspluateerimisega seotud inimkaubandust käsitledes kiputakse seda eristama mingist “kokkuleppelisest” prostitutsioonist. Kas me võime rääkida ka kokkuleppelisest röövimisest või kokkuleppelisest tapmisest,” tõstatas Pikhof küsimuse. “Prostituudiks olemine ei ole töö, see on naisele alati sundvalik ning see, et mõned naised on sunnitud oma keha müüma, alavääristab kõiki naisi,” lisas Pikhof.
Lisateave:
Reet Laja
tel: 51 82 818
Heljo Pikhof
tel: 51 19 637