Tõnu Ints

Üllatav on see, et ei kulude ega tulude poolel ei ole arvesse võetud saastekvoodi müügist saadavat riigipoolset toetust. Antud toetuse suurus ei ole isegi teada. Linnavalitsuse esindajad on ettekäändeks toonud saastekvoodi müügilepingust tulenevalt salastatuse nõude.

„Avaliku eelarve puhul ei ole võimalik, et eksisteerib eelarve salajasi osi. Taoline käitumine on otsene seaduse rikkumine ning loob vahendite kasutamisel ja selle kontrolli teostamisel hämara ja kahemõttelise olukorra,“ ütles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Tõnu Ints.

Tundub, et linnavalitsus ei ole õppust võtnud ka haridusosakonna raha kasutamise skandaalist ning koolide rahulolematusest rahastuse ebamäärasuse kohta. Sotsiaaldemokraadid nõuavad eelarve ja seletuskirja lahtikirjutamist haridusosakonna poolt hallatavate asutuste kaupa.

Tõnu Ints

Sotsiaaldemokraadid ei toetanud Tartu linnavalitsuse ettepanekut maamaksu vabastuse kohta, sest linn kaotab sellega oma tuludest üle 110 000 euro, mis on hädavajalik nii lasteaaedade kui koolide remondiks.

Tartu linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimehe Tõnu Intsu sõnul on linnavalitsuse soov kodualuse maa maksust vabastamiseks populistlik, kampaanialik ja väga halvasti ajastatud. „Linnaeelarves laiutab täna pea kolme miljoni eurone auk, mida kaetakse laenust, ” rääkis Ints.

“Koolid lagunevad ja lasteaedade ülalpidamise raha korjatakse lastevanematelt,“ kirjeldas Ints maamaksuvabastuse finantsilist tausta.

Sotsiaaldemokraatide fraktsioon on seisukohal, et maa ja kinnisvara maksustamise juurde tuleb nii Tartus kui ka Eestis tervikuna tagasi tulla peale masujärgsete eelarvete stabiliseerumist ning  koolireformi kulude tasumist. Intsu sõnul tuleb siis leida lisaks tasakaal kinnisvara maksustamisel, et ärikruntidelt laekuv täiendav tulu kataks elamumaa maksuvabastuse kulu.

Heljo Pikhof

„Arsti ja patsiendi vahel on väga tundlik ja eriline suhe, kus üks pool on enamasti targem ja teine nõrgem. See tundlik suhe peab saama paremad õiguslikud alused,” ütles eelnõu autor Heljo Pikhof. „Samuti on meie eesmärgiks seada sisse praegusest korrast märksa tõhusam ja inimsõbralikum kohtuväline meditsiinivaidluste lahendamise süsteem.”

Eelnõu näeb Pikhofi sõnul ette ka patsientide parema informeerimise, pannes arstile kohustuse anda teavet alternatiivsete ravivõimaluste kohta.

„Arsti ja patsiendi vahel peab olema koostöö ja usaldus. Äärmuslikel juhtudel, kui haige ise on otsustusvõimetu, saab nõusolekut küsida patsiendi usaldusisikult Uuspatsiendiseadus austab inimese vaba valikut,“ rääkis Pikhof.

Eelnõu reguleerib arsti ja patsiendi õiguste ning kohutuste kõrval ka teadusuuringute ja kliinilise õppetöö korraldusega seonduvat.

Patsiendiseaduse eelnõu seminar

Kutsume kõiki huvilisi sõna sekka ütlema patsiendiseaduse kohta, mis pakub välja reeglid haige ja arsti vaheliste vaidluste lahendamiseks ning annab patsiendile täiendavaid õigusi.

Sotsiaaldemokraadid panid patsiendiseaduse eelnõu enne riigikogule esitamist avalikule arutelule, et erinevad huvigrupid, mittetulundusühingud ja ka tavakodanikud saaksid teha märkusi ja parandusi. Eelnõuga saab tutvuda Riigikogu veebilehel.

Heljo Pikhof

Tuleva aasta riigieelarve arutelu näitab selgelt: Eestil on põhilised koolitükid õppimata. Kuis nii, võib küsida. Saab ju valitsus Brüsseli õpetajatelt ühe priske viie teise järel, on teistele eeskujuks suisa autahvlile riputatud.

Heljo Pikhof

Sotsiaaldemokraatide kinnitusel on hädavajalik leida 2012. aasta riigieelarvest lisaraha Eesti patsientide esindusühingule, sest vastasel juhul jäävad paljud abipalujad õigusliku kaitseta.

«Tuleva aasta eelarvekava eraldab patsiente esindavale ühingule kolm korda vähem raha kui tänavu. Kui rahastamine ei suurene, jäävad sadade patsientide huvid kaitsmata,» ütles Heljo Pikhof.

«Patsientide esindusühing teeb väga tänaväärset tööd inimeste nõustamisel, neile juriidilise ja psühholoogilise abi andmisel. Lisaks esindatakse patsiente ka kohtuvaidlustes. Kõik see on ohus,» leidis Pikhof.

Tema sõnul peab ühingu riigipoolne rahastamine jääma uuel aastal 2011. aasta tasemele.

«Olen teinud sotsiaalkomisjonile ettepaneku arutada seda küsimust koos ühingu esindajatega. Loodan väga, et nii tõsisele probleemile leitakse lahendus. Jutt käib 40000 eurost,» lausus Pikhof.

Patsientide esindusühing avastas oktoobri lõpus juhuslikult, et nende rahastus järgmise aasta eelarves on vähenenud 70 protsenti – esialgselt 63 911 eurolt 19 176 eurole. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on ministeerium ka eelnevatel aastatel esindusühingule planeerinud 19 176 eurot aastas, kuid sellele on raha lisanud riigikogu, kes suurendas EPEÜ toetust 63 911 euroni. Lisaks on ühing varasematel aastatel taotlenud konkreetsetele projektidele toetust ka hasartmängumaksu nõukogult.

Postimees

Lapsed

Sotsiaaldemokraatide fraktsioon Tartu Linnavolikogus ei pea õigeks linnavalitsuse poolt pakutud lasteaia kohamaksu 37,5%-list hinnatõusu.

„Kui linnavalitsus lähtus oma ettepaneku tegemisel järgmise aasta linnaeelarves laiutavast puudujäägist, siis meie tegime ettepaneku võtta kätte noore pere eelarve ning vaadata, milline auk sinna tekib,“ ütles Tõnu Ints, sotsisaaldemokraatliku fraktsiooni esimees. Ta lisas: „Elame endiselt ajal, mil toimub kiire inflatsioon ning eluaseme ja toiduga seotud kulud on kasvanud ning see kõik mõjutab just noorte perede eelarvet kus kasvavad väikesed lapsed.“

Linnavalitsuse pakutud hinnatõus ei riiva mitte ainult madala sissetulekuga, vaid ka keskmise sissetulekuga peresid, kellel puudub võimalus taotleda linnalt kohamaksu ja toitlustamise toetust.

Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige Marju Lauristin lisas: “Oleme seisukohal, et lasteaedades antav alusharidus on Eesti haridussüsteemi üks osa ning ka alusharidus peab olema tasuta. Lasteaiaõpetajate palga tõusuks vajalik summa tuleb leida linnaeelarvest.”

Sotsiaaldemokraadid tegid volikogus koos Keskerakonnaga ettepaneku eelnõu lugemine katkestada ning linnavalitsusel esitada ettepanekud leidmaks vajalikud vahendid linnaeelarvest. Valitsuskoalitsioon ettepanekut ei toetanud ja otsustas minna lastevanemate rahakoti kallale, et katta tühikut linnaeelarve eelnõus.

Tartu Postimees

Ülo Veldre

Karlova vilistlaste allkirjaaktsioon gümnaasiumi püsima jäämise nimel kiskus lahti Tartu koolivõrgu muutmise veritseva haava, millele kogu riigis taas päevakorrale kerkinud koolireform ja õpetajate palga tõstmine riputavad üksnes soola.

Arusaam rahvastikupüramiidi iseärasustest ja aastakäikude mõõnast ehk gümnaasiumiõpilaste nappusest jõudis avalikkuse teadvusse sajandivahetusel.

Kolmikliidu 1999. aasta koalitsioonileppes oli kirjas, et «omavalitsus vastutab munitsipaalse alus- ja põhihariduse, riik kvaliteetse gümnaasiumihariduse arendamise eest igas piirkonnas, kujundades selleks riiklike maakonnagümnaasiumide võrgu».

1999. aastal vastu võetud Tartu hariduse arengukavast 1999–2005 on lugeda: «Aastaks 2012 on kõik senised suure sündimusega aastakäigud kooli lõpetanud ja koolis käivad kuni 1,5 korda väiksemaarvulised aastakäigud.»

Aastaid tagasi teada paratamatus on kätte jõudnud, aga sellega toimetulekuks pole suurt midagi ära tehtud ei riigis ega Tartus.

Orav – halb peremees

Oravapartei armastab mantrana korrutada, et riik (linn) on halb peremees, aga kõnealusel juhul ei saa rääkida ei abstraktsest riigist ega linnast. Reformierakond on olnud riigis võimul 25. märtsist 1999, olles suurema osa sellest ajast juhtivpartei (järjepidevalt alates 13.4.2005). Tartus on oravad olnud võimul vaheaegadeta ja juhtiverakond 17. aprillist 1997.

Nii võib koolireformi kontekstis öelda: mitte riik ega linn, vaid Reformierakond on olnud halb peremees nii Tartus kui ka riigis!

Kõik senised sammud veenavad järjest enam, et Tartu koolireformi viiakse juba aastaid lolli järjekindlusega ellu «nähtamatu plaani» järgi.

Eirates Tartu arengukavadesse kirjutatud põhimõtteid ei ole otsuste tegemisel lähtutud isegi mitte koolivõrgu terviklikust arengust, vaid on tehtud olupoliitilisi (ja/või kitsalt parteipoliitilisi) otsuseid.

Võiks meenutada Puiestee tänava koolikompleksi otsustuskorras (tunduvalt alla turuhinna) võõrandamist või viimati näiteks Mart Reiniku gümnaasiumi (MRG) põhikooliks ja gümnaasiumiks lahutamist järjekordse ebaõnnestunud finantsafääri käigus.

Puškini gümnaasiumi sulgemisel (formaalselt slaavi gümnaasiumiga liitmisel) sai ennustatud, et see on proovikivi, kas teised koolipered julgevad välja astuda puškinlaste toetuseks. Vähemalt tõstatada küsimuse Tartu koolivõrgu terviklikust reorganiseerimisest – ei julgenud!

Hüüdjaks hääleks kõrbes jäid Raatuse ning Forseliuse gümnaasiumi vilistlaste kirjutised oma kooli kaitseks.

Omamoodi pöördepunktiks olid MRG pere väljaastumised kooli lahutamise vastu. Et saatusekaaslaste ühisrinnet ei tekkinud, said oravad tegutsemisindu üksnes juurde.

Kunstigümnaasium täitis küll gümnaasiumi säilitamiseks nõutud normi, aga linnavalitsus ei häbenenud seepeale teatada, et aasta pärast sulgeme teie kooli gümnaasiumiosa nagunii. Ei mingit avalikku laata (demokraatiat?!), mis võiks takistada «nähtamatu plaani» elluviimist.

Retooriliselt võiks küsida, miks peaksid nüüd Karlova toetuseks allkirja andma varem üksi jäetud kooliperede liikmed.

Erand kinnitab reeglit

Miina Härma gümnaasiumi (MHG) jätkamine «torukoolina» on põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise (koolireformi) mõttes ilmne erand, aga mitte erand Tartu «nähtamatu plaani» mõttes.

Liitumine International Baccalaureate’i (IB) organisatsiooni ja programmiga on aastatepikkuse töö tulemus. Andmata hinnangut, kas hea või halb, on selge, et seda ei tehtud eelkõige IB hariduse edendamise, vaid MHG eristaatuse säilitamiseks.

Erandiks «nähtamatus plaanis» on pigem Tamme gümnaasium (TTG). Tagasihoidlikke õppetulemusi arvestades vähendati selle gümnaasiumiosa klasside arvu juba aastaid tagasi, suunates õpilasi MRGsse kui tugevama taseme ning suurema potentsiaaliga gümnaasiumi.

«Nähtamatu plaani» osalise lekitamisega ajakirjandusse see olukord muutus ja «minu soovil, haugi käsul» tsementeeriti kõikides Tartu arengukavades ning investeeringuplaanides uue koolimaja ehitamine just Tamme linnaossa. Eraldatud euroraha aga välistab TTG sulgemise selle europrojekti (koolireformi) teostamise ajal.

Nende näidete taustal pole Karloval erilist väljavaadet saavutada erandlikku positsiooni, sõltumata kogutud allkirjade arvust.

«Nähtamatu plaan» keskendus kitsalt Tartu koolivõrgu muutmisele, Tartu koorivõrgu säilitamise vajaduse tõid esile Karlova vilistlased, aga käsitlemata valdkondi on teisigi, näiteks õpilaskodude puudumine Tartus, mis teatud tingimustel võib saada kogu koolireformi võtmeküsimuseks.

Tartu koolivõrgu ümberkorraldamise «nähtamatu plaan» on koostatud arvestusega, et siin õpib 25–33 protsenti teiste omavalitsuste gümnasiste ja 10–20 protsenti põhikooli õpilasi. Ka Karlova lapsevanemate allkirjaaktsioon lähtub samast eeldusest, mis aga tähendab teiste (maa)piirkondade õpilastest tühjaks imemist.

Aasta tagasi nii palju õppureid Tartusse tegelikult ei jõudnud ehk Tartu koolivõrgu reorganiseerimisel on alahinnatud majanduslikku aspekti: rasketes oludes ei valita kooli õppepotentsiaali, vaid koduläheduse, õpilaskodu olemasolu vms järgi. Ja eelisseisus on need koolid, mis ei vaja (suuri) investeeringuid.

Tegelik valik

Kui nüüd koolireformi asutakse ellu viima, olgu siis reformierakondliku olelusvõitluse või isamaalaste vabatahtliku-sunniviisilise kokkuleppe alusel, võib Tartusse jääda vähemgi gümnaasiume ja põhikoole, kui «nähtamatu plaaniga» kavandatud.

Raha koolireformiks ja õpetajate palga tõstmiseks peaks tulema gümnaasiumide liitmisest, aga seejuures on maha vaikitud lubadus säilitada kodulähedased põhikoolid.

Isegi kui pooltühjad maagümnaasiumid reorganiseeritakse ja lapsed meelitatakse linnadesse, ei tähenda see kolmveerandtühjade kodulähedaste koolide sulgemist, vaid veelgi suuremat tühja kütmist, veelgi rohkem alakoormatud ja alamakstud õpetajaid. Ehk sisemist varu õpetajate palkade tõstmiseks tegelikult ei teki.

Õpilaste arvust ehk kodulähedaste koolide tegelikust vajadusest lähtuvalt on Tartu praegune (ja kavandatud) koolivõrk selgelt üle paisutatud. Selle säilitamine võib osutuda Tartule majanduslikult üle jõu käivaks ja oleks võimalik vaid teiste valdkondade alarahastamisega. Ehk halvima unenäo järgi pole asi Karlova gümnaasiumi põhikoolistamises, vaid mõne põhikooli sulgemises.

MRG lahutamine, MHG mehelepanek ja teisedki Tartu koolivõrgu muudatused said parteilise tahte triumfina teoks eelkõige seetõttu, et iga koolipere on seni seisnud kitsalt enda huvide eest. Ja kaotustest hoolimata ei vasta Tartu koolivõrk ikkagi 12–15 aastat tagasi selgeks saanud vajadustele.

Usun, et intelligentsi kuuluvana on Tartu õpetajad võimelised koolivõrgu reformimist käsitlema ka oma koolipere erihuve alla surudes, mis tulevikus annaks kogu Tartule ja õpetajatele endile parema lahenduse, kui on olupoliitiline tõmblemine hetke finantsnäitajate nimel.

Tegelik valik: kas koguda allkirju ühe kooli või koori säilitamiseks või valida kogu Tartu koolivõrgu realistlik reformikava, alustades «nähtamatu plaani» tühistamisest ning jätkates reformikava avaliku ja demokraatliku (asjaosalisi kaasava) koostamisega.

Tartu Postimees

Marju Lauristin

Riigikontroll väidab, et kõrg­haridu­se probleemid algavad üldharidusest.

Siin olen ma riigikontrolli raportiga nõus. Paljud kõrghariduse või güm­naasiumi probleemid ei alga seal, kus näeme tagajärgi, vaid juba alushari­dusest, hiljemalt põhiharidusest. Küsi­mus pole ainult, kas kõik saavad formaalselt lasteaiakohad või kui suur on gümnaasium. Hariduspoliitika seisukohast on tähtsaim, milline on alus- ja põhihariduse isiksust kujundav kvaliteet – kas see tagab kõikidele lastele kodukeskkonna tasandumise, õpihuvi ja -oskuste ning võimete maksimaalse arenemise. Et poleks vaja koolikatseid, et kõik lapsed oleksid kooliks hästi ette valmistatud. Haridusstrateegia ütleb, et riik peab tagama alushariduse ehk teisisõnu: alusharidus on lapsevanemale tasuta. Riigikontroll väidab, et see on tagatud juba praegu – juurdepääs alusharidusele on 95%. See näitab, et nad pole mõistnud, millest on jutt. Jutt on ikkagi vajadusest, et riik tagaks koolieelsele õppele algkooliga võrdse staatuse ning igal pool ühtlase kvaliteediga tasuta eelhariduse.

Ainult korra on aruandes põgusalt mainitud, et puudu on kvalifitseeritud õpetajaid ja õppejõude…

Just, ja see ongi kogu hariduskor­ralduse raskemaid punkte. Haridus­strateegias tõusis õpetaja roll ja ühiskondlik positsioon kesksele kohale. Täiesti selge, et kui tahame hariduse kvaliteeti parandada, muuta loodusained lastele kütkestavateks, tekitada murrangu matemaatika riigieksami sooritamises, ei tule hakata pihta gümnaasiumilõpetajate karistamisest – sundides neid tegema matemaatikaeksamit. Alustama peab kolme-nelja-aastastega, selles vanuses hakkab matemaatiline mõtlemine arenema, tekkima huvi looduse ja teadusliku tunnetuse vastu. Pahatihti näeme, kuidas koolis see huvi tapetakse. Haridusstrateegia keskmes ongi õpetaja oskus märgata ja arendada välja iga lapse võimed. See on õpetajate ettevalmistuse, töötingimuste ning töö tasustamise põhimõtete küsimus.

Üks suuremaid etteheiteid on haridussüsteemi eri tasandite liiga eraldiseisev arendamine.

Riigikontroll kasutab haridusstrateegiat maha tehes väikest viisi demagoogiat – võetakse sihiseadest üks lause välja, kuid põhilist ei tsiteerita. Küsimus on, kuidas tekitada „läbiv niit”. Häda on selles, et reforme tehakse siin-seal, nägemata, kuidas üks muutus mõjutab hariduse teisi tasandeid või üldist süsteemi.

Õpiprotsess peab muutuma noore isiksuse arengu keskseks. Tuleb arvestada ealiste eripäradega. Praegu on meil alg- ja eriti põhikool lihtsalt ettevalmistus nende ainete õppimiseks, milles gümnaasiumis tuleb sooritada riigieksam, et siis omakorda ülikoolis õppida. See ei ole õige – enne gümnaasiumi areneb inimene kõige tormilisemalt. Gümnaasiumgi pole ainult valmistumine ülikooliks, vaid ka hea, targa ja väärika inimesena elamiseks. Kutsekool ei trei inimestest masinaosi, vaid valmistab noori ennast tulevaste oma ala meistritena teostama. Kui paneme õpilase- ja õpetajakeskse sihiseade kokku, siis hakkame rääkima loovusele, koostööle ja vastastikusele toetamisele rajatud eripalgeliste kooli­de süsteemist. Aga seda pole näinud ette ükski meie haridusreform.

Kus siis riigikontroll oma väidete või üldistustega mööda pani?

Haridus on väga keeruline ja süsteemne valdkond. Riigikontrollil on seda rõhutades tuline õigus. Aga ka riigikontrollis ei istu koos geeniused, kes üksi haaravad kullipilguga kogu süsteemi. Aruande tegijad oleksid võinud natuke mõtiskleda koos haridusfoorumi ekspertidega. Kus on väljapääs? Kuhu peaks raport arengut suunama? Siin olen kibedasti pettunud. Juba aruande alguses öeldakse, et riigikontroll ei pea ühtset strateegilist dokumenti vajalikuks, „kuid möödapääsmatu on haridustasemete ühtne planeerimine”. Haridustasemete ühtne planeerimine peab põhinema siiski läbivatel põhimõtetel ja eesmärkidel. Neid ei saa püstitada eri dokumentides.

Riigikontroll osutas, et kõik osastrateegiad lõpevad 2013. Kogu haridusstrateegiaga seotud protsess oligi nii kavandatud. Et kõigepealt lepitakse HTM-i ning loodetavasti ka valitsuse ja riigikoguga kokku üldistes uutes põhimõtetes: teha hariduses terviklik ja süsteemne pööre isiksuse poole. See vallandaks ka meie inimvara potentsiaali, mis kipub praeguse haridussüsteemi äärelt maha kukkuma. Ühed kukuvad ära, sest jätavad kooli pooleli, andekamad ei jõua aga oma võimete tippu. Kui jõuavad, jooksevad Eestist ära. Selle olukorra muutmine nõuab aega ja arutelu. Alles siis, kui kõikide asjaosaliste ühisaruteludes on strateegilistes eesmärkides ja prioriteetides kokku lepitud, saab HTM-i eestvedamisel hakata koostama 2013. aastaks uute tegevuste ja mõõdikutega varustatud konkreetsemaid strateegiadokumente.

Laste vähenemine on peaaegu et looduslik paratamatus. Kuid looduslik paratamatus pole see, et väheneb nende õpilaste arv, kes suudavad teha loodusteaduste ja matemaatika eksameid. See tuleneb meie haridussüsteemi puudustest. Nagu näha, tuleb seda arutada ka riigikontrolliga – nemadki pole aru saanud, milles on haridusstrateegia sõnum.

Kas on karta, et aastaaruande kriitika tõttu tõmmatakse haridusstrateegia projektile kriips peale?

Isegi kui riigikontroll peaks töötama kirvena – raiudes maha puu, mis pole veel vilja kandma hakanud –, on protsess nii kaugel, et kännu kõrvalt hakkaksid kasvama uued võrsed.

Mõtteviis, kus haridusest räägitakse kui tervikprotsessist, mis voolab jõena läbi kogu meie haridussüsteemi, on loodetavasti juba nii levinud, et suudab end lõpuks ka koolielus ning hariduse juhtimises maksma panna. Praegune eri koolitüüpe jäigalt lahus käsitlev haridusseadustik ühelt poolt ja HTM-i pädevuste köndistatus teiselt poolt aitavad kaasa haridussüsteemi tükeldatusele. Need sünnitavad reforme, mis süsteemis ühte kohta „parandades” tõmbavad teises kohas olijaile katuse kaela. See on üks põhjuseid, miks meie haridus pole nii efektiivne, kui tahaksime.

Mis mõttes on haridus- ja teadus­ministeeriumi pädevused köndistatud?

Rääkides reformidest venekeelses gümnaasiumis, kõrghariduses või koolivõrgu ülesehituses, takerdume ministeeriumi ametnikega kõneldes kogu aeg argumenti „see ei ole ministeeriu-mi pädevuses”. Koolivõrk on omavalitsuste pädevuses. Täienduskoolitus koolijuhtide või euroraha jagamisega tegelevate SA-de pädevuses. Õppematerjalid kirjastuste pädevuses. HTM on ise aegade jooksul oma strateegilisi funktsioone ära andnud.

Haridusministeerium peaks olema „aju”. Väga halb, kui ta võtab endalt võimaluse organismi tegevust juhtida. Kõik eespool nimetatud reformid, mille jaoks pole piisavalt ressursse, mille eesmärgid ja vahendid pole seostatud, näitavad, et ministeeriumil ei ole jagunud strateegilist pädevust.

Strateegilise pädevuse puudumine ei tähenda, et sealsed inimesed ei suudaks mõelda – ministeeriumis on väga võimekaid inimesi. Ministeerium kui institutsioon pole lihtsalt Eesti keeruka haridussüsteemi juhtimiseks enam kuigi heal positsioonil. Nüüd, mil meil on ministriks väga tugev isiksus, tuleb see veelgi paremini välja. Jaak Aaviksoo on pandud abitu rabeleja olukorda: teeme siit veidi, tuleb sein vastu; teeme sealt veidi, tuleb jälle sein vastu… Võib-olla tasuks ministril reformidega aeg maha võtta ja püüda saavutada hariduspoliitika strateegilistes valikutes siiski ühiskondlik kokkulepe. Hariduse veskid jahvatavad ju valimiskaruselli tiirlemisest palju aeglasemalt.

Eesmärgid on ju olnud õiged, seda riigikontroll ei vaidlustagi, ei eita ka reformide vajalikkust. Kuid poolikult läbi viidud oli mitte ainult põhikooli ja gümnaasiumi seadus, vaid ka venekeelse gümnaasiumi üleminek eestikeelsele õppele, õigemini – kogu venekeelse hariduse reform. Riigikontrolli hinnang, et eesmärgi täitmise vahendeid pole piisavalt analüüsitud, on täiesti õige. Õige on ka see, et eesmärkide täitmiseks on vahendid tagamata ning vahendite seos eesmärkidega jäänud analüüsimata. Nii on ka tagasiside reformide efektiivsuse kohta puudulik. Seda näeme kõigi seniste haridusreformide juures.

Kõrgharidusreformiga alles alustatakse, kuid juba praegu paistab sama viga. Eesmärk on õilis, aga vahendid sellised, mis viivad eesmärgist vaid kaugemale. Sama lugu on venekeelse gümnaasiumiga, kus täidetakse formaalselt järjest mingeid aruandeid ja ilmselt toimub ka üleminek eestikeelsele õppele, ent üksnes formaalselt. Halvasti on määratletud seos, et eesmärk on mitte ainult eesti keele õppimine, vaid vene noorte tegelik ja täielik muutumine Eesti ühiskonna liikmeteks, teiste sõnadega – lõimumine. Pole piisavalt vahendeid ega ka õpetajate ümberõppe ja ettevalmistamise ning õppematerjalide süsteemi. Püstitatakse küll eesmärk, tehakse strateegiad, plaanitakse ümberkorraldused… aga selle kohta, mis sisuliselt peaks eesmärgi tagama, teatatakse, et küll see tuleb tagantjärele. Vaatame, kas raha saab või kuidas asjad üldse lähevad… See on vankri rakendamine hobuse ette.

Samas on riigikontrolli endagagi lood väheke samasugused nagu ajakirjandusega – ka seal on eri ettevalmistusega erinevad inimesed, kelle tegevuses võib näha teatud rutiini. Eks nemadki loevad dokumente siit-sealt – mõnikord läheb õnneks ja mõnes asjas tuleb „valgustus peale”, kuid teinekord ollakse väga pealiskaudsed ja formaalsed. Õigus kategoorilisi järeldusi teha on aga nii ajakirjandusel kui ka riigikontrollil totaalne.

Õpetajate Leht

Heljo Pikhof

Mida teha, kui hingevaakuv laps vajab vereülekannet, aga vanemate usulised tõekspidamised seda keelavad? Kelle käest otsida abi, kui ärateelise hooldusravi ei ole ei hooldus ega ravi, vaid inimväärikuse mahatampimine?

Need on äärmuslikud näited, mida patsiendiseadus peaks reguleerima. Sest tänini meil sellist seadust ei ole. Et seda lünka täita, esitavad sotsiaaldemokraadid seaduseelnõu riigikogu menetlusse.

Ravimisega on sedasi, et ühel pool mõttelist piiri on patsient ehk abivajaja, teisel pool aga arst, õde, kõik raviteenuse osutajad. Üks tahab terveks saada, teine aidata. Mida parem on nende vahel mõistmine ja koostöö, seda tõhusam on ravitulemus.

Seadusega sätestatud objektiivsed põhimõtted ei loo iseenesest usaldust arsti vastu. Siiski, kui osapoolte õigused ja kohustused on igaühele arusaadaval viisil must valgel kirjas, säästab see jõudu ja aega ning loob paremad eeldused üksteisemõistmiseks.

Tavaliselt on abiotsija nõrgem pool: tal ei ole neid teadmisi mis arstil ja liiati võib haigus võtta tal silme eest mustaks. Ometi on tal endal õigus otsustada, kas lasta sekkuda oma tervisesse või mitte. Selleks aga peab ta oma seisundist ja ka ravivõimalustest aru saama. Raviteenuse osutaja kohus on talle kõike selgitada.

Küsimused ja vastused

Ja teisalt – riskiga seotud operatsiooniks või muuks protseduuriks on vaja patsiendi kirjalikku nõusolekut. Kui abiotsija on täie teadmisega oma allkirja andnud, säästab see tohtrit aluseta kaebuste eest. Siiski on inimesel õigus nõuda teisest arvamust, kui talle tundub, et senine ravi ei anna tulemusi.

Ei patsiendi usaldusisik ega alla 15aastase lapse vanemad saa keelata raviprotseduuri, kui sellest sõltub patsiendi elu. Teine võimalus on fikseerida ravidokumendis, et igati otsustusvõimeline patsient on ära ütelnud ühest või teisest ravimeetodist.

Lähtudes inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonist ja selle lisadest, reguleerib patsiendiseadus nii teadusuuringutes kui ka kliinilises õppetöös osalemise korra.

Kurtmise-kaebamise tarvis aga, kui patsient, tema usaldus-isik või omaksed pole tervishoiuteenusega rahul, on ette nähtud kindel kord. Mõistlik on luua ka sõltumatu kvaliteedikomisjon, midagi töövaidluskomisjoni taolist. Peale meedikute osaleksid selles patsientide esindajad, juristid, vajadusel kitsama ala eksperdidki. Ja nõnda saaks lõhutud ka tsunfti ringkaitse või alus sellekohastele kuulujuttudele.

Õhtuleht

Omavalitsused peavad meil 491 kooli. Seega – üks koondagu koristaja, teine koolijuht, kolmas kool pandagu aga sootuks kinni, et allesjääjatele paremat palka maksta?

Suur normtundide arv nädalas, mis praegu kooli juhtkonna määrata, on ammuilma käivitanud säästurežiimi ja on kuulda, et paljudes kohtades ei maksta enam ka ületunnitööd kinni.

Mitte ainult leivast

Pärast pikette ja allkirjade kogumist pedagoogide parema palga nimel jõutakse ikka ja jälle järeldusele: õpetaja ei ela ainuüksi leivast. Ja asutakse kampaania korras koolikorraldust uutma. Kaheksa kulukat haridusreformi kümne aasta jooksul ei ole aga süsteemi optimaalsele lähendanud. Pigem vastupidi.

Vaevalt jõuavad kohalikud hariduskorraldajad ja õpetajad uute plaanidega kaasa mõtlema hakata, kui peale tuleb juba järgmine tuulutamine.

Iga uus ideedepahmakas paneb haridusrahva värisema, sest keegi ei tea enam, mis juhtuma hakkab. Seda ei tea ideede väljapakkujad isegi, sest nad ei vaevu lõpuni mõtlema, mis teed pidi kaunite eesmärkideni jõuda või kas selline tee üleüldse olemaski on.

Jah, õpetaja ei ela ainult leivast – peale noore inimese õpetamise-kasvatamise töö ehk siis sisulise töö elab õpetaja e-kooli ja õpilaste elektrooniliste vaatluskaartide täitmisest; võimaluste otsimisest mahajääjatele sobival ajal järeleaitamist ja -vastamist võimaldada ning parimaid konkurssideks ette valmistada; suhtlemisest lapsevanemate, sotsiaalpedagoogi, logopeedi ja psühholoogiga.

Sest õpetajal on kohustused, õpilasel õigused – selle tõe on praegusaja koolilaps hästi selgeks saanud.

Nii tuleb õpetaja töö koolist koju kaasa ning võtab lisa unetundidest ja nädalavahetustestki. Ja iga uus reformihakatis on bürokraatiat ja kohustusi pedagoogile vaid juurde toonud.

Mis aga Eesti pedagoogide leivasse puutub, siis nende palgad on nigelad niigi. Põhikooliõpetajate palgamäärade ja SKT suhte keskmine väärtus on meil aga 0,76.

Teisisõnu, Eesti riik väärtustab oma õpetajate vastutusrikast tööd enamikust OECD riikidest pea kaks korda vähem. Gümnaasiumiõpetajate palk on aga teiste riikidega võrdluses allpool igasugust arvestust, sest meie õpetajate töötasu ei ole seotud kooliastmega.

Ehk taandub kogu lugu sellele, et Brüssel ei ole (veel?) koolmeistrite palga suurust ette kirjutanud ja seega pole meie paipoistest riigitüürijatel oma usinust kellelegi demonstreerida?

Suuga suure linna

Haridust on uuta proovitud küll siit nurgast, küll sealt nurgast. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust menetleti mitu aastat ja suurte vaidlustega, kuid lõpuks jäidki põhikool ja gümnaasium lahutamata. Miks ometi?

Üldhariduskoolide õpilaste arv on ju kümne aastaga kahanenud ligi 74 000 võrra, vanaviisi enam edasi ei saa. Kahe kooliastme lahutamine on aga ülearu filigraanne töö, mis nõuab suurt täpsust ja pikka aega. Ehk loksub aegamööda iseenesest paika, lõid vastutajad käega.

Isevoolutee on aga meie haridusvaldkonna korrastamiseks kõige valulisem ja kulukam viis.

Kaua ja kallilt tehtud uued õppekavad on küll käiku lükatud, aga pole asjakohaseid õppematerjale.

Eesti õppekeelele üleminekuks vene gümnaasiumides on olnud aega rohkem kui küll. Kust aga leida praegugi õpetaja, kes suudaks või tahaks vene koolis näiteks matemaatikatunde anda? Ja teda kuulama klassitäie lapsi, kes seepeale ehk Tootsi kombel poolegi rehkendust tehtud saaks?

Haridusminister on asunud sõtta esimese klassi katsete vastu. Õige asi seegi – nii õrnas eas on õigustatud vahest katsed ainult muusika-, kunsti- ja spordikallakuga klassi. Ometi on jällegi tegu fassaadi võõpamisega. Asja tuum on ju selles, et igast kodulähedasest koolist peaks laps saama hea hariduse.

Need on põgusad näited mõne viimase aja algatuse ripakil otstest.

Tasuta kõrgharidus on õilis loosung ja meeldib loomulikult kõigile.

SOS: kõrgharidusreform!

Tõsi, reform ise ei ole teadagi tasuta – järjekordseteks ümberkorraldusteks on ette nähtud ligemale 60 miljonit eurot. Eks selle summa anna siis miskisse aruandesse kirja panna, näitamaks meie hariduskulutuste kiiret kasvu.

Millises tagatoas reformieelnõu on aga sepistatud, seda on raske mõistatadagi – kui isegi Tartu Ülikooli rektoril pole selle sihtidest ega rahastamisallikatest selgust ning rektorite nõukogu on sunnitud koostama ühiskirja, et nemadki saaksid sõna sekka öelda.

Ka tudengirahvas on tõstmas häält. Eesti Üliõpilaskondade Liit haistab ohtu ja on valmis oma õiguste eest võitlema. Alustuseks selle eest, et reform venima ei jääks: seaduseelnõu peab saama läbi arutatud ja vastu võetud enne selle aasta lõppu.

Ilma lävendipõhise vastuvõtuta kõrgkoolidesse ei looda piisavalt õppekohti, ilma vajaduspõhise õppetoetuste süsteemita ei saa tasuta kõrgharidusest üldse rääkida.

Iseäranis siis, kui nn tasuta haridus seotakse õppekava läbimise nominaalajaga. Sest tudengid ei käi kooli kõrvalt tööl ju mitte sellepärast, et endale õlleraha teenida, nagu arvab minister.

OECD riikide seas toetab Eesti riik üliõpilasi kõige vähem. Meie tudengid käivad tööl sellepärast, et ei saa end muidu ära majandatud. Õppemaks ise moodustab ehk 30 protsenti tudengi kogukuludest, ülejäänud 70 protsenti kulub äraelamiseks.

Õppemaksu seadustamise põhjuseks oligi omal ajal meie väike maksukoormus ja riigi võimetus katta hariduskulusid.

Sotsiaaldemokraadid ei näe võimalust õpetajatele normaalset palka maksta ja tudengitele talutavaid sotsiaalseid tingimusi tagada maksusüsteemi muutmata. Miks me ei võiks maksustada mitte ainult riigikogu liikmete palku, vaid kõiki kõrgeid palku täiendava maksuastmega – et leevendada haridusvaldkonna rahamuresid?

Kokkuvõtte asemel

Aitäh, armsad pedagoogid, et meie lapsed ja noored saavad väga hea hariduse! See on kogu asja juures kõige suurem ime. Seda tänu teile ja permanentse uutmise kiuste. Rõõmu õpilastest, kes otsivad koolist ja elust midagi sügavamat kui pelk enesemüümise kallis kunst!

Tartu Postimees